Alati on kusagil kellelgi raskem

Kusjuures... ei mõtle. Ei lohuta see mind kuidagi.

Kui üldse, siis pigem võrdlen enda eluga, mis hullemaid aegu endal on olnud kunagi.

Ei tee selliseid võrdlusi. Kui kõik on ikka täiesti pekkis, siis mõtlen, et homme on juba kõik korras ja see madalseis on lihtsalt mingi lühike periood, mille peab üle elama. Ja aitab.

Ei tõsta oma enesehinnangut kellegi teise ebaõnnele/ebaõnnestumistele mõeldes.
Kuid vahest lähenen asjale positiivsemast küljest nt. kui tema suutis, suudan ka mina.

On ette tulnud, kuid üldiselt mõtlen rohkem nii, et Eesti on täitsa ok koht elamiseks. Kahjuks ei osata seda hinnata.
Lugesin ükspäev uudist, kuidas Eesti saatis humanitaarabi Donetski piirkonda kuskile lastekodulastele. Pilt oli õueriietes lastest, kes istusid söögilaua taga. Kommentaarid on nii valusalt õelad. A la hoolitsegu meie laste eest, kes üksinda kodus, sest vanemad Soomes tööl ja kes lihtsalt vaesed.
Kuidas saab millegi sellisega üldse võrrelda neid asju?! Kuidas saab olla nii õel endast nõrgemate vastu?! Sõda ja omaenda lollus on ikka kaks erinevat asja.

tegelikult ma mõtlen umbes samamoodi et alati võib veel hullem olla :D oskan hinnata seda mis mul juba olemas on)

+1