Postitusi: 46

Kohtumised vaimudega?

Postitatud: 28-01-2015 21:14

Sooviks siis teada kes millal ja kuidas vaimu on näinud? Millisel kujul?

On olemas kolm populaarset vaimolendite liiki:

1) Valge vaim ( tavaliselt "naisterahvas" )
2) Kaabuga/kapuutsiga mustad vaimolendid ( Pärit väidetavalt nephilimilt? )
3) Hinged ( tavaliselt siis rahulolematud hinged/vaimud )

Valge vaim suhtleb telepaatiliselt ja on kuulda mõistused täiesti selgelt nagu inimene räägiks... kes seda kogenud on, need teavad. Mis on selle vaimolendi eesmärk? Millegi või kellegi eest hoiatada. Rohkem ei ole teada.

Mustad vaimolendid toituvad inimese hirmuenergiast, sellepärast nad ehmatavad just rohkem ebastabiilse närvisüsteemiga inimesi ja noori lapsi, kes on vastuvõtlikumad. Öeldakse, et nende viimane eesmärk on saavutada inimese keha üle kontroll, aga ma sellest rohkem ei räägi edasi siin.

Hinged ehk vaimud on siis eksima jäänud hinged, ehk selletõttu et midagi on elus jäänud tegemata ja nad ei lase lahti, nad ei aktsepteeri seda fakti. Teiseks need kes on enesetapu teinud teadlikult või ootamatult keegi tapetud, nii et ei saa aru jällegist, et on pandud fakti ette, et oled kehast lahkunud. Põhjuseid veelgi.
BBY
Postitusi: 3064

Postitatud: 21-08-2015 13:10


Pole silmaga ühtegi näinud, küll aga on olnud viirastusi, just nooremas eas. Kellegi nähtamatu kohalolekut olen sageli tundnud ja see on üsna kõhedusttekitav.

Ükskord hingedepäeval, umbes mingi kümneaastasena olin vanema õe ja noorema vennaga üksi öösel kodus ja hakkasime magama jääma (jätsime teleka lahti) ja see hakkas ise lambist kanaleid edasi klõpsima, kuigi pult oli laua peal ja keegi meist seda ei puutunud. Veidi hirmus oli ja arvasin siiani, et õde korraldas selle meie hirmutamiseks kuid kui nüüd see lugu meenus ja õelt küsisin, vandus ta, et ta ei teninud seda. Nojah, creepy :D
Postitusi: 8979

Postitatud: 27-08-2015 20:46


Vaimudega ei ole soovitav tegemist teha.
Postitusi: 14891

Postitatud: 06-01-2016 01:26


elasin aastaid vanalinnas (või noh, toompeal pigem) vanas majas. kordagi pole midagi imelikku näinud
Postitusi: 1159

Postitatud: 06-01-2016 08:28


2) olen näinud. isegi koos sõbraga nägime, niiet polnud viirastus.
oleks üksi näinud, oleksin vast mõelnudki, et mul luulud...

jalutasime üks suvi hilisõhtul mereäärde ja üle tee kõndis vanamees (kaugemal, seal, kuhu poole kõndisime). üleni mustas (vanaegne mantel seljas, suvel!), kaabu peas, vanaaegne kohver käes (siuke pruun, klassikaline 40ndate oma). sealt teelt polnud kuhugi minna kui ainult sügavasse metsa, mis kuhugi ei vii (või siis ikka kas mereääre poole mööda teed või tagasi küla poole). samm oli tal rahulik, ja kui sinnani jõudsime - polnud kedagi. ka mitte metsas. sest oleks olnud kuulda põõsaste, oksade sahinat, kui ta oleks seal turninud. ja teda oleks pidanud isegi näha veel olema.

õnneks ma ei pidanud kartma. mul sõber suur kapp, oleks mind kaitsnud
Postitusi: 13

Postitatud: 25-01-2016 15:26


näinud pole kuid tundnud olendi lähetust ja palju kordi
Postitusi: 14891

Postitatud: 26-01-2016 00:46


Tsiteeritud:

näinud pole kuid tundnud olendi lähetust ja palju kordi


lähetus ja lähedus on kaks erinevat sõna
Postitusi: 1694

Postitatud: 21-09-2016 17:15


Tsiteeritud:

issand jumal :O

Kui hommikuti ja nädalavahetustel maja tühi oli, siis panin ikka ruttu treppidest ja keldrist punuma. Natuke creepy oli.
Postitusi: 1110

Postitatud: 21-09-2016 17:36


See on just niisugune lugu mida üldiselt keegi väga uskuda ei taha või ei julge aga minu isapoolne vanaisa suri siis kui mina just olin läinud esimesse klassi. Tema matustele mind kaasa ei võetud, sest "milleks last traumeerida".. Igatahes oli matustest paar nädalat kindlasti möödunud ja kuna oli vist sügisvaheaeg? (siin võib mu mälu petta) siis ema saatis mu mõneks päevaks vanaemale nende Nõmme korterisse seltsiks. Et vanaema ei peaks üksi olema. Korter oli ja on siiamaani kolmetoaline, kahe magamistoaga. Ühte tuba kasutasid vanaema-vanaisa raamatute ja muu pudi-padi hoiustamiseks. Mäletan hästi neid vanu veneaegseid tumepruune sektsioonkappe ja leherohelist tapeeti mis selles toas olid. Minule lapsena ei olnud see tuba kunagi eriti meeldinud ja seda ilmselt selle omapärase sisekujunduse tõttu. Ülejäänud korter oli hele ja helge. Igatahes kuna ma sinna tuppa kunagi väga ei kippunud siis vanaema ei pidanud vajalikuks seda ust lukustatuna hoida. Neil oli seal palju nipsasjakesi mis kergesti katki võisid minna ja iga teise lapse käes oleksidki läinud aga kuna mind tõesti absoluutselt see tuba ei tõmmanud siis mul ei olnud tahtmist neid asju imetlemas käia.

Ja siis järsku leidsin ma ennast sealt toast ringi uudistamas. Vanaema oli ilmselt vannitoas või teises magamistoas igatahes kui ma sinna tuppa sisenesin siis teda silmapiiril ei olnud, sest ta poleks mul lubanud omapäi sinna minna. Hakkasin ennast just ühe portselanist koerakuju poole upitama kui uks mu seljataga kinni lukustus. Olgu öeldud, et see uks käis lukku ja uuesti lahti ainult võtmega ja seda mõlemalt poolt. Lasin käe kohe vitriinkapiklaasist lahti ja tahtsin uksest välja minna aga siis ma nägin, et koos minuga istus seal toas MINU SURNUD VANAISA!!!!!! Tumehall ülikond, valge triiksärk ja ühele küljele kammitud juuksed.
Selleks hetkeks kui ma enda vanaisa nägin oli ka juba vanaema avastanud, et ma kadunud olen ja koputas uksele ja riidles, et mis rumalusi ma teen ja tehku ma uks kohe lahti.

Ja mul hakkas hirmus, sest isegi laps saab aru, et see mida ma näen ei ole päris. Ust lahti ei saanudki kuigi vanaema leidis võtme üles.
Isa tuli koos sõbraga ja lõhkus luku lihtsalt ära, et mind sealt toast välja saada. Kujutis vanaisast aga kadus ruttu ja kui ma järgmisel korral pea diivani poole keerasin teda seal enam ei olnud.
Tänase päevani ei usu ei mu isa ega vanaema, et minuga koos seal toas päriselt kah vanaisa oli. Ainult tädi usub, sest ka tema olevat vanaisa näinud. Ainult, et enda kodus ja enda köögis.
Mingisugust seletust keegi muidugi leidnud sellele ei ole, et miks uks ennast ise lukustas ja miks seda enam võimalik avada ei olnud.

Muuseas aastaid hiljem, teismelisena, sirvisin üksinda vanaemal külas olles fotoalbumeid ja seal olid pildid ka vanaisa matustest. Tal tõesti oligi seljas hall ülikond, valge triiksärk ja juuksed ühele küljele kammitud KUIGI sellist soengut ta igapäevaselt never ei kandnud.

Ma isegi ei tea, kas ma iseennast ja enda silmi usun või mitte
Postitusi: 4918

Postitatud: 22-09-2016 14:04


Tsiteeritud:

See on just niisugune lugu mida üldiselt keegi väga uskuda ei taha või ei julge aga minu isapoolne vanaisa suri siis kui mina just olin läinud esimesse klassi. Tema matustele mind kaasa ei võetud, sest "milleks last traumeerida".. Igatahes oli matustest paar nädalat kindlasti möödunud ja kuna oli vist sügisvaheaeg? (siin võib mu mälu petta) siis ema saatis mu mõneks päevaks vanaemale nende Nõmme korterisse seltsiks. Et vanaema ei peaks üksi olema. Korter oli ja on siiamaani kolmetoaline, kahe magamistoaga. Ühte tuba kasutasid vanaema-vanaisa raamatute ja muu pudi-padi hoiustamiseks. Mäletan hästi neid vanu veneaegseid tumepruune sektsioonkappe ja leherohelist tapeeti mis selles toas olid. Minule lapsena ei olnud see tuba kunagi eriti meeldinud ja seda ilmselt selle omapärase sisekujunduse tõttu. Ülejäänud korter oli hele ja helge. Igatahes kuna ma sinna tuppa kunagi väga ei kippunud siis vanaema ei pidanud vajalikuks seda ust lukustatuna hoida. Neil oli seal palju nipsasjakesi mis kergesti katki võisid minna ja iga teise lapse käes oleksidki läinud aga kuna mind tõesti absoluutselt see tuba ei tõmmanud siis mul ei olnud tahtmist neid asju imetlemas käia.

Ja siis järsku leidsin ma ennast sealt toast ringi uudistamas. Vanaema oli ilmselt vannitoas või teises magamistoas igatahes kui ma sinna tuppa sisenesin siis teda silmapiiril ei olnud, sest ta poleks mul lubanud omapäi sinna minna. Hakkasin ennast just ühe portselanist koerakuju poole upitama kui uks mu seljataga kinni lukustus. Olgu öeldud, et see uks käis lukku ja uuesti lahti ainult võtmega ja seda mõlemalt poolt. Lasin käe kohe vitriinkapiklaasist lahti ja tahtsin uksest välja minna aga siis ma nägin, et koos minuga istus seal toas MINU SURNUD VANAISA!!!!!! Tumehall ülikond, valge triiksärk ja ühele küljele kammitud juuksed.
Selleks hetkeks kui ma enda vanaisa nägin oli ka juba vanaema avastanud, et ma kadunud olen ja koputas uksele ja riidles, et mis rumalusi ma teen ja tehku ma uks kohe lahti.

Ja mul hakkas hirmus, sest isegi laps saab aru, et see mida ma näen ei ole päris. Ust lahti ei saanudki kuigi vanaema leidis võtme üles.
Isa tuli koos sõbraga ja lõhkus luku lihtsalt ära, et mind sealt toast välja saada. Kujutis vanaisast aga kadus ruttu ja kui ma järgmisel korral pea diivani poole keerasin teda seal enam ei olnud.
Tänase päevani ei usu ei mu isa ega vanaema, et minuga koos seal toas päriselt kah vanaisa oli. Ainult tädi usub, sest ka tema olevat vanaisa näinud. Ainult, et enda kodus ja enda köögis.
Mingisugust seletust keegi muidugi leidnud sellele ei ole, et miks uks ennast ise lukustas ja miks seda enam võimalik avada ei olnud.

Muuseas aastaid hiljem, teismelisena, sirvisin üksinda vanaemal külas olles fotoalbumeid ja seal olid pildid ka vanaisa matustest. Tal tõesti oligi seljas hall ülikond, valge triiksärk ja juuksed ühele küljele kammitud KUIGI sellist soengut ta igapäevaselt never ei kandnud.

Ma isegi ei tea, kas ma iseennast ja enda silmi usun või mitte


kananahk tuli kohe peale :(:
Ma ei kujuta ette mida ma teeks kui peaksin nii nägema ja veel enam, et olen kuskil luku taga. appppi.
X