Kurbus ja kannatamine

Neemad ise, kuna iga inimene on oma õnneseep. Kui meeldib masendada, siis palun väga, kõik on mõtlemises kinni.

Oota, kas sa ise just kuskil ei väitnud, et oled väga intelligentne vms? Intelligentse inimesena peaksid sa teadma, et iga inimese aju on ainulaadne, seda ka ajukeemia poolest (ja kui sa ei tea, siis just sellest emotsioonid tingitud ongi). Depressiooni tekitavad probleemid närvi- ja hormoonitalitluse probleemid, eksole. Kliinilist depressi lihtsalt mõtlemisega terveks ei ravi. Lühiajalist afekti küll, ehk. Nii et oma õnneseebi juttu võid kuskil topshopis ajada, kõrgintelligent.

Muidu sellele teemaalgatusele saab kliinik.ee-st vastuse. Või kasvoi Wikipediast. Kustiganes.

Aga kui midagi head elus ei ole, siis ei olegi ju millegi üle rõõmustada. Koguaeg naeratus kõrvuni ringi käia on ka väga kahtlane.

Ma pole väitnud,et ma olen kõrgintelligent, Kui sa arvad, et antidepressante võta on ainuke võimalus, siis see on su mure, mina jään oma arvamusele kindel.

Ma arvan, et suures osas teeb kurvaks see, et me pole need kes tahaks olla ja alati on kusagil mujal parem. Ootused enda suhtes on liiga kõrged.

Või ootused teiste inimeste suhtes.

Mis jutt see on? Kliinilist depressiooni ei ravitagi ainuüksi AD-dega, see on kõigest üks osa ravikuurist. Igaüks, kes depressioonist rohkem teab, on sellega kursis... Teraapia+füüsiline aktiivsus on siiski suuremad abimehed. Tabletid aitavad ajukeemia paika saada, tänu millele saavad teised asjad paremini mõjuma hakata. Loomulikult antidepressandid ei aita depreka puhul, kui sa ainult neid järadki ja muudes ravikuuri osades passiivseks jääd.

Kliinilise depressioonile on vaja veel jõuda, mu mõte pigem oli selles, et mitte kuidas ravida, vaid kuidas mitte sattuda sellise olukorda!

No seda ka jah. Samas mida sohkem sa õpid tundma erinevaid inimesi ja üldse ennast ümbritsevat, seda rohkem sa oskad hinnata ka enda elu, iseennast ja lähedasi...isegi kui nad ei ole ideaalsed :)