???

Postitusi: 8

Siin lahendust EI OLE! ?

Postitatud: 13-06-2015 01:20

Lugesin siin eelnevalt antud teemasse juhinduvaid kirju aga endale sarnast ei leidnud. Ja siia kirjutades ma ei kaota ka mitte midagi nii, et mõtlesin proovida. Äkki on kellegil midagi "tarka" öelda!

Nimelt olen depressiooni all kannatanud 2 aastat (mul on olnud muidugi ka raske lapsepõlv aga see enne tänast mind ei seganud nii väga). 1 aasta sellest võtnud ka AD. Nendest polnud mulle mitte mingit kasu- ei tahagi väita, et rohud imet peaksid tegema aga ei olnud mul ei kõrvalnähte ega ka muud. Ainus mis aitas oli see, et sain ärevushäiretest lahti ja selle üle on küll hea meel. Eluisu pole mitte miski tagasi toonud :( Ükskõik mis pidi ma mõtlen siis sellele lahendust ei leia. Olen võtnud AD, käinud nii psühholoogi kui psühhiaatri juures ja viibinud ka haiglas. Enda mõtetest lihtsalt lahti ei saa. Mul ei ole põhjust elamiseks. Ma olen nagu jõudnud sellisesse staadiumisse kuskohast ei ole enam edasi minna. Tööga ma rahul ei ole- vahetada ka teatud põhjustel ei saa. Minu elus pole ka kedagi (elan üksi ja olen seda terve elu elanud)- ei ole mul sõbrannasid. Pere mingil määral on aga nendega ei saa sellel teemal rääkida ja ausalt öeldes see kui mind enam ei oleks siis see neid väga ei mõjutaks. Tegelikult ma ei arva, et mul midagi viga oleks- elu on lihtsalt nii mänginud, et sõbrannad on n.ö "maha jäänud" ja uues linnas pole töö kõrvalt leidnud ei elukaaslast ega uusi sõbrannasid. Samas tiksub aga vanus mulle peale ja mina ei taha olla oma lastele vanaemaks- sest praktika on näidanud, et ega mina endale kedagi ei leia. Siiani pole ju õnnestunud. Mulle ei saa ka öelda, et aja siis end välja ja tee midagi. Siis ma küsiksin vastu et kes tahaks üksi midagi teha? Kui kusagile end välja ajadki pere või paari tuttavaga siis muud ei kuule, et nohh ikka veel pole sul kedagi, et tahad vanatüdrukuks jääda või? See on nii väsitav. No mida ma teha saan- hüppan suvalisele ettejuhtuvale sülle? Mis elu see on? Mulle pole ka mõtet öelda, et tee seda mida armastad, sest ma ei tea mida ma armastan. Ma ei taha üksi trenni minna või teab kuhu veel....ma olengi nagu jalgu jäänud ja ma ei leia ise sellest enam väljapääsu. Ma saan öelda, et olen üritanud ise ennast muuta ja olen otsinud ka abi aga ikka olen siin praegu ja kirjutan. Mõtlen et miks mul just nii läks? Millega ma olen selle ära teeninud? Ma ei väidagi, et teistel raske pole- räägin siin lihtsalt enda seisukohast. Põhimõtteliselt ma võiksingi siia kirjutama jääda aga ehk on teist kellegil siin mingeid mõtteid- kes vähegi viitsis siin praegu kaasa mõelda? MIDAGIGI?!!
PS:kellele teema korda ei lähe siis palun mitte kommenteerida- uskuge mind neid ma võin mujalt netis ka lugeda! :) Aitäh teistele juba ette!
Postitusi: 14226

Postitatud: 13-06-2015 02:09


Aga mine siis ära. Suvalisse riiki. Suvalisse kogukonda. Siin sind nagunii miski kinni ei hoia. Vaata, kas äkki mujal parem..või siis halvem, aga äkki ongi see parem, kui mujal halvem?
Kui kardad, mine nt Rainbow Gatheringi või Beneficio vms sarnasesse kogukonda, saad ära kaugele ja vaadata siinsele elule kõrvalt, eemalt. Ja kui ei meeldi, liigu edasi või tule tagasi. Ja isegi kui ei meeldi, on sul vahepeal muude asjadega nii palju tegemist, et ei jõua nendele tavapärastele asjadele mõeldagi.


Kui aga ei sobi see mõte, siis kohapeal: hea psühholoog, neurolongvistiline programmeerimine, enesehüpnoos,lemmiktrennides käimine, jooga, meditatsioon, holistiline teraapia jne. Aga kõigi nende puhul pead ise tahtma ja tööd tegema, niisama ei muutu midagi.
???
Postitusi: 8

Postitatud: 13-06-2015 02:21


Kahjuks pole sellist raha, et kusagile sõita. Üksi väga ei julge ka. Ma armastan muidugi meie riiki aga lihtsalt ei leia enda elus seda "miskit"
Olen proovinud usu asja ka, aga see on pigem enese petmine. Ma ei leidnud sealt kahjuks midagi- pole õige kusagile kuuluda kui minul seda "usku" ei teki.
Postitusi: 14226

Postitatud: 13-06-2015 02:26


Tsiteeritud:

Kahjuks pole sellist raha, et kusagile sõita. Üksi väga ei julge ka. Ma armastan muidugi meie riiki aga lihtsalt ei leia enda elus seda "miskit"
Olen proovinud usu asja ka, aga see on pigem enese petmine. Ma ei leidnud sealt kahjuks midagi- pole õige kusagile kuuluda kui minul seda "usku" ei teki.
Rahaga on nii, et seda saab jooksvalt teenida...eriti kiiresti leiutad endale need võimalused siis kui kõht tühi. Samas Beneficiodes jms ei lähegi seda eriti vaja, igaüks annab oma panuse ja kõik rõõmsalt kasvatavad juurikaid ja elu on lill.
Postitusi: 29489

Postitatud: 13-06-2015 06:21


Ise oled sulgenud ennast sellesse nõiaringi ja tänu sellele ketradki peas neid mõtteid. Ei, ei, ei. Ega enne elu ei lähegi paremaks, kui sa sunnid ennast mõtlema, et aga äkki, ma vähemalt teen proovi jne. Muidugi iga algus on raske, aga kui sa ei proovi, siis jäädki ennast haletsema. Kui muudad oma elu nii, et oled vähemalt ise enamvähem rahul, siis hakkavad ka inimesed sulle paremini külge. Olin ka kunagi hall hiireke ühe sõbrannaga. Aga vot siis viskas siibrisse see pidev kehv tuju ja kodus vahtimine. Ega õnn sülle ei kuku. Selle sa pead ise endale looma. Ja kindlasti saad ka hakkama. Ainult kätte võtmise asi :)
Postitusi: 2825

Postitatud: 13-06-2015 12:33


Oi kui tuttav tunne, lapsepõlves midagi taolist kogenud, aga siis oli rohkem lolle mõtteid seal juures, nüüd viimased 4 aastat sain uuesti tunda suht sarnaselt, mingi kestana, kellel pole kohta, segane lugu, aga need vanad deemonid toodi minus esile! See aasta tundub kõik normaalne! Pole elus midagi suurt prses ega miski printsina ka ei tunne end just!
Nüüd ma ütleks siia vahele ka kõigile teistele lugejatele.. nii me saame hakata arutama siin inimese probleemi ja väldime muud jura.. - niisiis- depressioon, jätke meelde, EI OLE VALIK, meenutage ise end ja oma olukordi, ma ei pea silmas olukordade lõppu, kus juba päikesekiired paistavad ja inimesed hakkavad edasi astuma oma elus. Kui sul on depressioon, siis sul on depressioon, mitte et, sügan nina, vajutan naba ja olengi enda mõtted ja kõik muu ümber lülitanud! Pealegi inimesed on erinevad.

Rohud ei mõju, no samuti tuttav tunne, õnneks pole mul ajukeemia nii pees, kui oli sõbral, kes kõndis nooruses sama rada minuga.. ehk me kurnasime oma aju igasugu illegaalse sodiga, et esile tõsta kõiki taevalikke tundeid.. Ma mäletan, et ta oli lihtsalt lõpus nagu miski hall kest, isegi ei suhelnud lõpus suurt enam.

Motivatsiooni kadu ja deprekas istumine ning rohud ei mõju on jah, üsna halb.. aga usu mind, olen ka sitemas olukorras olnud! Arsti juurde minna uuesti äkki, nad diagnoosivad ka nii pealiskaudselt vahel ja viskavad miski üldlevinud AD peale!
Üks tegelane rääkis (britt), et tal diagnoositi 3 korda valesti, siis alles sai õiged rohud peale, mis isegi hakkasid toimima! Edu igatahes! Muidugi, see võib ajaga ka kaduda ise enesest.. aga.. parem mitte lasta asjadel süveneda, seda ei tohiks kunagi lasta teha, alati peab probleemiga kohe ja juurest alates tegelema!
Postitusi: 238

Postitatud: 13-06-2015 12:44


Õudne, kui palju sa vaimselt teistest inimestest sõltud. Õpi kõigepealt üksi olema, enne su probleemid ei lahene. Ma küll ei saa aru, kust sa peaksid tuttavaid leidma, kui sa üksi kodust väljagi ei julge minna, ammugi siis veel reisida.
Postitusi: 3744

Postitatud: 13-06-2015 12:46


Kui vana Sa oled?
Postitusi: 2825

Postitatud: 13-06-2015 12:57


Tsiteeritud:

Õudne, kui palju sa vaimselt teistest inimestest sõltud. Õpi kõigepealt üksi olema, enne su probleemid ei lahene. Ma küll ei saa aru, kust sa peaksid tuttavaid leidma, kui sa üksi kodust väljagi ei julge minna, ammugi siis veel reisida.


Miks sa arvad, et ta sõltub? Nagu ma ütlesin, selline vaimne olek, ei ole valik! See lihtsalt on nii, sest su aju ei tooda niipalju head stuffi, et mõelda teisiti! Damn.. nii loogiline ju peaks olema!

Täpselt samamoodi, ütleme, et ligidane inimene sureb ära.. no lihtsalt õudne ja siis tullakse üteldakse sulle, et "saa üle" "sõltusid temast niipalju või?" - näed!?

Kõigepealt, inimesel on depressioon ja see periood kestab praegu täie hooga, te tulete ütlete lihtsalt, et ok, saa üle ja õpi elama! Tegelikult on see üks väga vale asi mida sellises olukorras olevale inimesele ütelda! Esiteks see võib üsna kindlalt torgata teist, et ta hakkab sitasti mõtlema, ah, ma ei oskagi elada jne.. teiseks, oleneb inimesest, võib tekkida effekt, et - ah, nad ei kuula mind üldse, olengi täiesti mõtetu..!

Minu arvates tuleks tal uuesti arsti juures käija!
Postitusi: 238

Postitatud: 13-06-2015 13:36


Tsiteeritud:

Tsiteeritud:

Õudne, kui palju sa vaimselt teistest inimestest sõltud. Õpi kõigepealt üksi olema, enne su probleemid ei lahene. Ma küll ei saa aru, kust sa peaksid tuttavaid leidma, kui sa üksi kodust väljagi ei julge minna, ammugi siis veel reisida.


Miks sa arvad, et ta sõltub? Nagu ma ütlesin, selline vaimne olek, ei ole valik! See lihtsalt on nii, sest su aju ei tooda niipalju head stuffi, et mõelda teisiti! Damn.. nii loogiline ju peaks olema!

Täpselt samamoodi, ütleme, et ligidane inimene sureb ära.. no lihtsalt õudne ja siis tullakse üteldakse sulle, et "saa üle" "sõltusid temast niipalju või?" - näed!?

Kõigepealt, inimesel on depressioon ja see periood kestab praegu täie hooga, te tulete ütlete lihtsalt, et ok, saa üle ja õpi elama! Tegelikult on see üks väga vale asi mida sellises olukorras olevale inimesele ütelda! Esiteks see võib üsna kindlalt torgata teist, et ta hakkab sitasti mõtlema, ah, ma ei oskagi elada jne.. teiseks, oleneb inimesest, võib tekkida effekt, et - ah, nad ei kuula mind üldse, olengi täiesti mõtetu..!

Minu arvates tuleks tal uuesti arsti juures käija!

Kle, üldse ei saa aru, mida ma kirjutasin v? Inimene ei saa minna trenni, tõenäoliselt ka kohvikusse, peole, kinno, muuseumisse, teatrisse, reisile ja mujale, sest ta arvab, et ta ei saa sinna üksi minna! Minu arvates on see küll tõsine probleem, sellepärast, et kui inimesel nii kui nii pole kogu aeg kamraade käepärast, siis kodus istumisega ta isoleerib end veel rohkem muust maailmast ja asjadest, mis võiksid teda huvitada.

Sinu juttu võib tõlgendada ka nii, et kui inimesel on mingi diagnoos, siis ta võibki marineerida end haletsuses ja nutta oma sita elukvaliteedi pärast, aga see on minu arvates täiesti vale lähenemine. Tulebki tibusammudega liikuda paranemise poole. Loog, et teemaalgataja ei põruta kohe Uus-Meremaale, samas aga võib ta istuda rongi peale, sõita Riiga, käia seal üksi peol või midagi ja näha, et tegelt ta hirmud on ületatavad ning üksi olles ja mitte põdedes tulevad uued tutvused (kas või väga lühiajalised) ka.

Muidugi täiesti peast loll peab olema, et tuua näiteks lähedase ära suremist.
???
Postitusi: 8

Postitatud: 13-06-2015 15:14


Olen 26. Ma üldjuhul arvasingi, et u selliseid vastuseid siia tulla võib. Ei saa öelda, et ma päevad läbi kodus istun. Ometi ju käin tööl. Ja töötan avalikus kohas ning vastutaval ametikohal- seega üdini "hall hiireke" ma muu maailma jaoks ei ole. Ma ei käi ringi pea maas ega kurda kõigile kui halb kõik on. See on minu sees. Ma kannatan selle "väljas olemise" aja ära- teesklemise. Mul on see juba üsna käpas. Samuti ei saa öelda, et ma väljaspool tööd mitte kusagil ei käi. Käin ikka. Aga väljas olles ongi nii et hakatakse pärima, et oi miks sa ikka veel üksi oled? Või küsitakse mida vabal ajal teen. No mida ma siis teen? Mul pole mingeid hobisi vms- ausalt öeldes polegi midagi mida ma niiväga teha tahaksin. Mulle meeldib kõike teha, aga pole kellega. Mina ei kujuta end ette pidevalt üksi kinos käia või ammugi kusagile pidudele- ma ei tunne end sugugi mugavalt siis. Ja ma ei tahagi öelda, et elu mugav peaks olema- ei oska päris hästi seda siin seletada. Kõik ei ole nii selge või nii lihtne nagu väidate. Need tuttavad kes mul ongi on kõik juba oma peredega hõivatud ja nendel tihti ei ole aega "kusagil minuga tuiata" Ja ma saan sellest täiesti aru. Aga ma olengi jäänud sinna (nagu keegi siin ütles) nõiaringi.
Mis reisimisse puutub siis olgem ausad- et palgad ei ole nii head kui võiks. Ja linnas on elu kallis. Maksan ju üksi kõik arved ja muu jooksev kulu. Ei saa öelda, et palgapäevast palgapäevani elan aga suuri asju ma endale siiski lubada ei saa. Koguda ju võin aga ikka siis läheb arvuti katki või vaja uut tolmuimejat vms- jooksvaid kulusid on ka palju ja olen ikka arvamusel, et üksi reisida ei taha.
Ei saa ka väita, et ma üksi olles midagi ei julge teha- julgen ikka. Kui ma olen end ikka kodust välja sundinud siis nagu ma ütlesin- välismaailm seda ei näe mis mu sees toimub. Käisin näiteks üksi Õllesummeril ja veel mitu päeva. Kuid kas ma jäin ka rahule? Tuiad jah seal ringi ja kuulad head mussi, sööd ja jood aga kellegagi pole rääkida ega miskit sellist. Mulle meeldib ikka oma arvamust avaldada ja maailma asju seletada. Kõik olid seal kellegagi koos ja lõbutsesid. Öelge mulle palun mis rõõm on sellises kohas üksi olla? Ma arvan, et väga paljud teist siin ei suuda seda üldse ette kujutagi mis elu ma elan.
Ma võiksingi siia jääda kirjutama, et ma pole üldse selline nagu te arvate- aga inimesed kes sellest ei suuda aru saada siis nad lihtsalt ei saagi.

Arsti juurde tagasi minna ma arvan, et pole mõtet. Tema arvates mulle need AD mõjusid hästi- või nohh andsid mingit tulemust. Jah- ärevushäirete vastu aitasid küll muud aga mitte. Mis aga psühholoogi puutub siis tema ei oska ka mind enam aidata. Ta ütles et ma peaksin hakkama mõtlema muule- nagu see lihtne oleks :)

Enne seda kammajaad ma ju ometi elasin oma elu, ma olin õnnelik ja rahul. Sai käia pidudel ja igal pool mujal. Ma ei saa öelda, et mul sõbrannasid siis väga palju oli aga mõni ikka. Aga ometi ka siis mul ei näkanud. Siis see mind ei heidutanud. Nüüd aga kui kõik mu ümber on endale pered saanud ja kõigil on palju sõpru siis mul pole seda ühte ainsatki keda lihtsalt usaldada saaks või kellega lihtsalt rääkida.
Nii, et ei saa öelda, et ma käed rüppes muudkui ootaksin et midagi juhtuks...
Tööl kannatad ka selle tõttu, et kedagi pole- ikka ju hea mind igale poole toppida ja öelda, et nohh sul pole ju lapsi ega kedagi ja elad üksi et a la siis sul pole vahet millal tööl oled. Varem ma elasingi põhimõtteliselt tööl- see ka kindlasti mulle saatuslikuks sai ja nüüd ma sellest välja ei saa. Aga tõesta diskrimineerimist kuidas tahad? Naljakoht!!
X