Vähk N ja kaljukits M - apppi, mida teha?!

Kaks kuud tagasi hakkasin suhtlema ühe kaljukitsest mehega. Väga järjekindel oli. Muudkui kirjutas ja soovis kokku saada. Mina aga ei tahtnud kuidagi vedu võtta. Lihtsalt ei pakkunud huvi. Paari nädala möödudes mul meel siiski muutus. Avastasin, et inimene tegelikult väga armas ja tore ning tahtsin vaadata kuhu see kõik siis edasi võib viia. Veetsime väga palju aega koos. Isegi pikad ja väsitavad tööpäevad ei takistanud teda tahtmast minu juurde tulla. Selleks, et lihtsalt olla. Rääkisime maast ja ilmast, naersime palju. Veetsime koos öid, ka ühes voodis. Kuid seksiga ei kiirustanud. Mitte kumbki. See tuli ikka hiljem. Ka oma perele ja sõpradele jõudis mind tutvustada. Rääkis vanematele, et mina olen nüüd viimane naine ka. Aitab jamast. Kukununnutas mind ikka nii, kuis jaksas.
Mingist hetkest see hea aga muutus. Väidetavalt seetõttu, et meie töögraafikud enam ei kattunud ning polnud lihtsalt aega. Kuigi varasemalt ei takistanud see teda kasvõi mulle niisama kirjutamast. Olin jõudnud juba nii ära kiinduda, et süda tahtis parimat uskuda, aga mõistus käskis joosta. Kuid ma ei läinud kuskile. Ma ootasin. Lõpuks palusin tal rääkida, sest ma ei osanud enam olla. Ütles peale pika pinnimise, et ta ei tea enam mida minu vastu tunneb. Kord näeb mind, kui sõbrannat, teisalt aga kui potentsiaalset naist...
Mingil hetkel kuulsin, et ta olla oma eks-naisega, kellega 2 aastat kokkulahku käidi ja kellel mees omal ajal ikka väga järel jooksis, ühendust võtnud. Tahtis isegi kokku saada. Ma ei osanud mingit seisukohta võtta. Päris suhtlemise alguses ma nägin seda endist naist ise ka. Olime juhuslikult ühes suures seltskonnas. Siis oli mu kaljukits ikka väga ükskõikne ta suhtes.
Ootasin siis ikka edasi. Kui ma oma peas olin juba selgusele jõudnud, et las minna, kutsus ta mind Jaanipäevaks oma sugulaste juurde maale. Lootusrikkalt läksingi. Seal sain ma juba tema kehakeelest ja olemusest aru, et ma võiks seal tegelikult ka mitte olla. Võtsin tal siis mingil hetkel kratist kinni ja küsisin, et mis toimub. Ütles, et tema ei tea mis juhtus, ei tea enam mida tahab. Et hoolib minust ja kutsus mu endaga kaasa lootuses, et ehk miski muutub ja kõik saab uuesti korda. Paraku ei saanud. Ka linna jõudes ei teadnud härra, mis saab ja mida ta tahab. Kõik käis lihtsalt liiga kiiresti.
Üleeile otsustasin, et lõpetan asja ära. Ma lihtsalt ei suutnud endale enam rohkem haiget teha. Eile tõi mulle minu palvel mu asjad tagasi, mis tema juurde olid jäänud. Siis küsisin, et kas täiesti 0 nüüd kõik? Ta vastas, et "ei ütleks". Küsisin, et mida see tähendab? Vastus "kui ma ainult isegi teaks" oli viimane, mida ise tema suust kuulsin. Ühele ühisele sõbrale oli veel öelnud, et kedagi uut ta ei otsi, sest ei tea ise ka mis toimub.
Minul on aga hing haige. Vaikselt isegi kahetsen, et ta endale lähedale lasin, sest see meeletus tempos liikumine käis algusest peale tema enda algatusel. Mina lihtsalt ei osanud pidurdada.
Kuna mul kaljukitsedega enne mitte mingisugust kokkupuudet pole olnud, siis ei tea ka mismoodi peaksin edasi käituma. Täielikult loobuma, maha matma ja edasi minema või... ?
Kui kellegil mingeid kogemusi või nõuandeid jagada, siis ootan meeleldi. Pole eriline foorumitesse kirjutaja, aga see teema pani nüüd küll teiste arvamuste vastu huvi tundma.