Postitusi: 16806

Kas eksiga saab sõber olla?

Postitatud: 21-09-2018 13:21

Mis arvate kas endise kallimaga on võimalik sõpradeks jääda? Või mingil hetkel tulevad ikka vanad tunded tagasi ja lõpetatakse voodis? Kuidas peaks uus kallim eksi suhtuma?
Isiklikult pole ühegi eksiga konkreetselt sõber, aga usun, et see on täiesti võimalik, kui mõlemal on näiteks uus kallim ja mõlemad on eluga edasi läinud ning pole minevikus kinni.
Postitusi: 1149

Postitatud: 21-09-2018 13:58


Seks eksiga pole petmine.
Postitusi: 476

Postitatud: 21-09-2018 17:18


Minul on vähemalt omast kogemusest tundunud- kui oli tõeline ja piirideta armastus, siis pigem ei. Igasugune kontakt kaob. Kui ikka armastus suur olnud, siis mina ei suuda lihtsalt sõbraks jääda...Saaks haiget, teeks haiget või saadaks ehk korda muid lollusi.

Kui lõppenud suhe oli pigem sõbrasuhe (noh alguses ehk ikka veidi armutakse), siis küll. Ja üks selline kogemus ka käes. Ülihea sõber, aga muu keemia puudub, siis nagu toimiks.
Postitusi: 29323

Postitatud: 22-09-2018 00:06


Jap saab küll, kui eks normaalseks inimeseks hakkab. Kõik romantilised tunded meie vahel on täiesti jahtunud. Mina saan oma eksiga väga hästi läbi. Võttis muidugi jupp aega. Tema muidugi ei ütleks ära ka sellest, et ma ta tagasi võtaks, sest ta pole kolme aastaga omale uut eluarmastust veel leidnud, aga seda poolt ma ignoreerin ja ega ta peale ka käi. See oleks rohkem mugavusest, kui suurtest tunnetest. Me armastasime üksteist ikka väga omal ajal. Muidu räägime kõigest nagu sõbrannad. Samuti ta tunneb mind läbi ja lõhki ja on nii mõnestki kehvast olukorrast mind välja aitanud.
Postitusi: 42589

Postitatud: 22-09-2018 13:05


Pole suutnud oma kahest eksist kummagiga sõbraks jääda kuid nüüd on isegi läbisaamine viisakas. Mehe ühte eksi ei talu puhtalt seetõttu, et talle meeldis suhte alguses kangesti oma nina toppida meie asjadesse.

Kindlasti on see sõprus võimalik kui tunded maha jahtunud täielikult mõlemal.
Postitusi: 3929

Postitatud: 22-09-2018 21:00


On küll võimalik. Täielikult inimeses kinni. Pole eriline õhkaja ja unistaja tüüp. Kui lahku mindud, siis põhjusega. Saan mitmega sõpradena paremini läbi kui koos elades.
Postitusi: 23479

Postitatud: 25-09-2018 17:49


Otse loomulikult saab
Postitusi: 160

Postitatud: 25-09-2018 20:24


Mina ise ei ole kummagi eksiga sõber, kuid praegune elukaaslane on oma eksiga väga head sõbrad ja tema uue elukaaslasega ka. Muidugi on eks oma uue mehega juba 8 aastat koos ka, kuid neil oligi vist sõbralikum lahkuminek, vähemalt ma ei tea et oleks olnud mingi tüli. Kuid jaa, siiani saavad hsti läbi, käivad üksteise sünnipäevadel ja õnneks olen ka mina hästi vasu võetud ja sünnipäevadele oodatud.
Postitusi: 29323

Postitatud: 27-09-2018 04:33


Tsiteeritud:

Selle rohelise pildiga kasutajaga nõus, et kui mindi lahku tunnetega, siis ei tasu edasi suhelda, kui juba uus kaaslane ka olemas on, sest suure tõenäosusega tehakse ikka selle eksiga mingeid "asju". Aga kui mindi lahku siis, kui teineteise vastu armastus juba otsa saanud oli, siis ei näe erilist probleemi, miks ei võiks sõpradeks jääda. Kui rääkida sellisest suhtest, kus inimesed olid pikka aega koos, nt 5 aastat (tänapäeval suhte keskmine eluiga minu silmis), siis üldiselt ollakse juba pereliikmed, teineteisest teatakse kõike, ollakse Sõbrad selle sõna suure algustähega. Päris kurb võiks olla teinekord sellisest inimesest kui ûhest oma paremast sõbrast, vennast, õest ilma jääda.
Olles selle uue kaaslase rollis, kus kaaslane suhtleb oma eksiga, siis ma arvan, et see kõik on nii tunnetuslik. Kui enda mehe/naise ja ta eksi või kellegi teise vahel midagi olla võib, siis üldiselt inimene tajub selle ära. Ja kui ei taju midagi halba, on kõik järelikult ok.
Ma ei tea kas ma olengi sellest siia kirjutanud, aga mul oli üks hommik selline paanikahoog, et ma lihtsalt kutsusin endale kiirabi. Mu oma mees oli täiesti shokis sellest, et mida asja lihtsalt meedikud sajavad sisse ja ma lähen kaasa. Ma pm karjusin 112-te, et mul on psühhiaatrit vaja. Ja kohe, et appi. Siis sõidutatigi mind Seewaldisse ja ma, et ooo selles majas ma polegi varem käinud. No peksin ikka täiega vigast. Sealt anti mulle mingit rohelist löga juua ja see võttis suht kiirelt hoo maha. Meedikud küsisid, et kas kutsuvad mulle mehe järele või ja ma siis, et oi ei ole vaja ma saan ise koju. Tutkit ma saingi ju. Viimane mälestus on sellest, kuidas ma Selveri ukse ees seal passisin. Üldse ei tea miks ma sinna läksin. Õnneks eks just kirjutas mulle, et mis ma teen ja ma olin kuidagi suutnud talle vähemalt öelda, et palun tule mulle järgi. Siis oli täielik blackout. Koju sõitu ka ei mäleta. Magasin mingi 12 h peale seda. Nagu mis must saanud oleks, kui mul seda meest elus poleks enam. Järgmine artikkel a la kuidas noor naine lebab kraavis.
Postitusi: 151

Postitatud: 27-09-2018 12:41


eip
Postitusi: 29323

Postitatud: 28-09-2018 00:56


Noh töötervishoiu arst juba pool aastat tagasi ütles, et ma muutun dementseks varsti, kui ma kohe vitamiine sööma ei hakka Tegelikult ma usun, et mingi penskarina on ilmselt vaimne tervis isegi paremas seisus, kui on aega magada siis, kui soovi on. Tööd tegema ei pea ja lapsed on suureks kasvanud. Aga need paanika/hüsteeria hood on küll päris hirmutavad jah. Mul on siiamaani vedanud, et ma ennast vigastanud pole kuidagi. Õnneks on neid üliharva, kui ma korralikult ad-sid söön.
X