Kas Sina oled Doonor?

Miks peaksin just mina verd andma, kas siis pole juba piisavalt doonoreid?
Eestis on ainult 2,6% elanikkonnast doonorid. Selleks, et tagada piisavad verevarud, on vajalik, et vähemalt 4% elanikkonnast oleksid doonorid. Kui võrrelda, kui suur hulk doonoriks sobivast elanikkonnast teistes Euroopa riikides on ka tegelikult doonorid, siis Eesti näitaja on üks madalamaid. Seda on ka tunda, sest verevarud on meil enamasti normi alumisel piiril.
Doonorlus on heategevus, mis ei nõua palju aega ega vaeva ning sellega saaksid hakkama paljud meist. Samuti ei tasu unustada, et ka abivajaja rolli võib sattuda igaüks.

Miks Eestis doonorlus on tasustama?
Tasustamata ja vabatahtlik doonorlus tagab maksimaalselt ohutu doonorivere, see on ka Maailma Tervishoiuorganisatsiooni (WHO) soovitus. Näiteks Leedus ja Saksamaal eksisteerib nii tasuline kui ka tasustamata doonorlus ning statistika näitab, et tasuliste doonorite verest leitakse kuni kaheksa korda rohkem vere kaudu levivaid haigusi kui tasustamata doonorite verest. See tõestab, et dooonori siiras soov aidata abivajajat, ausus ankeedi täitmisel ning meditsiinilise läbivaatuse käigus tagavad patsientidele maksimaalselt ohutu vereülekande, mis on meie kõigi kui potentsiaalsete patsientide huvides.

Palju aastas vereülekandeid vajatakse? Ja palju verd selleks läheb?
Iga loovutatud veredoos päästab kellegi elu. Eesti verekeskuseid külastas 2006. aastal kokku 32 254 doonorit, kes loovutasid 54 698 veredoosi ehk kokku ligi 25 000 liitrit verd. Sellest valmistatud verekomponente kanti haiglates üle 90 859 doosi. Iga veredoos on hindamatu väärtusega, sest selle taga on doonor ja tema soov aidata abivajajat.

Kas mul on piisavalt verd, et seda ära anda?
Täiskasvanud inimesel on 4-5 l verd. Donatsioonil (vereloovutusel) võetakse 450 ml verd - see on ainult 8% kogu vere kogusest, mis taastub 72 tunni jooksul. Vereandmine ei kahjusta doonori tervist, vaid aktiviseerib vereloome protsessi. Vererakkude arv ei lange vereloovutuse tõttu alla normi piiri.

Kui palju võtab vereandmise protseduur aega?
Tulles verd loovutama, pead arvestama 30-45 minutiga. See aeg kulub ankeedi täitmisele, meditsiinilisele läbivaatusele ning puhkamisele pärast vereloovutamist. Vereloovutamine iseenesest võtab aega ainult 5-10 minutit.
Tulles esimest korda verd loovutama, peaksid varuma natuke rohkem aega, sest Sulle vormistatakse doonorikaart ning meditsiinilises läbivaatuses selgitatakse doonoriks olemise tingimusi. Korduvatel doonoritel kulub selle võrra vähem aega.

Kuidas valitakse doonoreid?
Kõik doonorid läbivad enne igat vereloovutust meditsiinilise läbivaatuse. Selle käigus toimub põhjalik vestlus verekeskuse õega, kes vaatab üle doonori poolt täidetud küsimustiku ning otsustab inimese tervisliku seisundi põhjal tema sobivuse üle doonoriks. Seega on äärmiselt oluline, et doonor, kes täidab küsimustikku, süveneks igasse küsimusse ning oleks aus oma vastustes. Kogu info doonori kohta on konfidentsiaalne.

Kas ma võin vereloovutuse käigus nakatuda viirushaigusesse?
Vereloovutuse protseduuri käigus ei ole doonoril võimalik nakatuda viirushaigustesse, sest tema veri ei puutu kokku ühegi teise doonori verega ja vereteenistuses kasutatakse AINULT ühekordseid steriilseid nõelu ja verekotte. Kõik doonoriga läbiviidavad protseduurid toimuvad EL–s kehtestatud ohutusnõudeid järgides.

Miks peab peale vereloovutust puhkama?
Iga doonor peab peale vereloovutust vähemalt 10 minutit puhkama. Isegi kui Sinu enesetunne on hea, peaksid peale vereloovutust jooma mahla või kohvi. See aitab taastada vedelikukaotust organismis. Juhul, kui tunned peale vereloovutust nõrkust, saab verekeskuse kompetentne personal Sulle kiiresti abi anda.

Mitu korda aastas võib verd anda?
Mehed võivad verd anda 4-5 korda aastas vähemalt 2 kuulise intervalliga.
Naised võivad verd anda 3-4 korda aastas ning vähemalt 3 kuulise intervalliga.

Ma ei mäleta, millal käisin viimati verd andmas. Kuidas ma seda teada saan?
Korduvdoonoril on olemas doonorikaart, millel on kirjas viimase vereloovutuse kuupäev ja järgmine soovitav vereloovutuse aeg. Juhul, kui kaarti ei ole käepärast, saab vastavat infot küsida verekeskuse registratuurist telefonil 617 3001 (vastame doonorite küsimustele E, R kell 08.00 - 16.00 ja T, K, N kell 11.00 - 19.00).

Mida minult saadud verega tehakse?
Iga doonori verd analüüsitakse põhjalikult. Esmalt määratakse veregrupp AB0-süsteemis ning Rh(D) kuuluvus. See on vajalik, et patsient saaks ülekandeks sobiva vere. Seejärel teostatakse viirusuuringud (HI-viirus, hepatiit B, hepatiit C ja süüfilis), et tagada patsiendile ohutu vereülekanne.
Doonorilt saadud täisverd ülekandeks ei kasutata. Iga veredoos jagatakse erütrotsüütideks, plasmaks ja trombotsüütideks ning patsiendile kantakse üle vaid neid verekomponente, mida ta vajab. Seega on oluline teada, et ühe doonori vereloovutus võib päästa mitme inimese elu.
Komponendid pakendatakse ja säilitatakse neile sobivates tingimustes – plasma sügavate miinuskraadide juures, erütrotsüüdid tavalisel külmkapi temperatuuril ja trombotsüüdid soojas ning pidevas loksumises. Komponendid väljastatakse ainult haiglate tellimuse alusel.

Kas verd saab asendada?
Veri on orgaaniline materjal, mida ei saa tööstuslikult toota. Vere ainsaks allikaks on doonor.

Mida ma saan vereloovutuse eest?
Doonor saab eelkõige hea enesetunde, et on aidanud teisi inimesi. Lisaks sellele on püsidoonoril alati hea ülevaade oma tervislikust seisundist. Veredoonorluse eest raha ei maksta, kuna meil on tasuta vabatahtlik doonorlus. Verekeskus saab omalt poolt pakkuda väikeseid doonorile mõeldud kingitusi.

Kas mu tööandja on kohustatud mind vereloovutuse ajaks töölt ära lubama?
Jah, vastavalt Töö- ja puhkeaja seaduse § 24-le.

Miks on verekriisid?
Õnnetusi ei ole võimalik ette prognoosida. Seepärast on verekeskus sunnitud kriitilises olukorras kutsuma doonoreid verd loovutama. Eestis on poole vähem doonoreid, kui oleks tarvis, et katta haiglate verevajadus. Veri säilib ~35 päeva. Seetõttu ei ole võimalik verd suurel hulgal varuda.

Millise veregrupi verd on kõige rohkem tarvis?
Kuna Eesti elanikkonnas on kõige rohkem A ja O reesuspositiivse veregrupiga inimesi, võib sellele küsimusele vastata, et kõige rohkem vajatakse just nende veregruppide doonoriverd. Samas on selge, et vaja on kõikide gruppide verd, sest nii doonorite kui vereülekannet vajavate inimeste hulgas on veregruppide jaotumine ühesugune ning oma kindel hulk on vajalik nii haruldase kui sageli esineva veregrupiga inimeste vajaduste katmiseks. AB reesusnegatiivse kui meil kõige harvem esineva grupiga inimene ei tohiks karta, et tema verd pole vaja – haiglasse satub kogu aeg ka tema veregrupiga patsiente.