Lähedase kaotus ja lein - kuidas toime tulete?

Selge on see, et aeg parandab haavad, aga jätab väga koledad armid.
Ma jäin oma vennast 9 aastat tagasi ilma ja siiamaani nutan teda taga.
Toime tulin ma sellega nõnda, et paar aastat kandsin tema ripatsit kaelas,
õppisin leppima sellega, et teda enam pole.

Leinast vist ei saagi kunagi päris üle. 7 kuud tagasi suri mu vanaema kes oli mulle hiiglama kallis. Alguses pisardasin ikka iga päev, nüüd on veits kergem aga haual käies on ikka silmad märjad. Eks aeg parandab haavad, muud midagi.

Mina olen kolm korda juba lähedasi inimesi igaveseks kaotanud. Esmalt kaotasin parima sõbranna, kui käisin 7s klassis, kuna ka sõbranna polnud veel põhikooligi lõpetanud oli see ikka paras šokk, siis kaotasin ainsa sugulase kellega üldse võimalik suhelda oli, vanaema 8s klassis, ning 2005 kaotasin sõbra, kelle leinamisele ei aidanud kaasa võlts faktidega ilmestatud artikkel sl õhtulehes. Kaotusvalu on suur igal juhul, nii nõmedana kui see ka kõlab peab paika siiki ütlus, et aeg parandab haavad.

väga kurb teema... Peale matuseid hakkab tavaliselt kergem, aga eks see on igal ühel erinevat moodi.

Umbes 5 aasta jooksul olen kaotanud 6 lähedast...Täna kaotasin vanaisa

Eks see ülesaamine võtab aega....

Ega sellest ei saagi kunagi üle..sa lihtsalt õpid sellega leppima ajapikku..kuigi mõtted,et ,,miks just tema? miks just nii? tahaks teda veel näha ja koos olla \'\' jne, jooksevad sul iga päev peast läbi,ja seda elulõpuni.Aga see,et keegi matusele minemata jätab,on täielik lollus..matustele tuleks alati minna.See on ju su viimane võimalus teda näha ja puudutada..ja ma arvan,et need inimesed,kes suure suuga räägivad,et nad ei suutnud minna matustele jne,jäävad tegelikult südamepõhjas seda alatiseks kahetsema..

Ei. Täiesti tõsiselt ja käsi südamel ma tunnistan, et ei kahetse. Mina mäletan viimaseid hetki koos nendega. Ja meenutan seda: kuidas me viimati koos naersime, mida rääkisime jne.

oma noore elu kohta on piisavalt paljudel matustel käidud ja ka lähedasi kaotatud...sel aastal ennem jaanipäeva kaotatud vanaisa pärast tuleb ikka vahel pisar silma, kuid leina, kui sellist enam ei ole.
kui ikka on lähedane inimene olnud, siis käin alati ka matusel ära..see nagu tõmbaks selle aja kokku, mis on surmahetke ja matuste vahel. aitab hakata üle saama. alati on kuidagi kergendus peale matuseid. teadmine, et peab hakkama edasi minema oma eluga.

olen kaotanud mitu väga lähedast inimest ja see lein on juba päris pikalt kestnud,lihtsalt ei saa üle.

kaotasin aasta alguses oma isa-poolse vanaema.. õieti pole sellest veel siiani üle saanud, sest mõtlen ta peale tihti. vahepeal on isegi selline tunne, et mina olen ta lahkumises süüdi.. :(

iga inimene leinab erinevat moodi.. mõnel kestab see terve elu