(2).jpg)
Postitusi: 66
oehh..külaelu
Postitatud: 12-08-2014 16:55 Jälgi teemat
Tahaks vist lihtsalt hingelt ära saada ja samas lugeda ka, mida teie minu olukorras teeksite.
Lühidalt kokkuvõttes..elan maakohas. Nagu ikka kõik teavad kõike paremini kui sa ise :)
Probleem on selles, et mu kauaaegne sõprus hakkab lagunema tänu külajuttudele.
Mul on üks väga hea sõber (meessoost) lapsepõlvest. Oleme alati hästi läbi saanud, lihtsalt vahepeal ei suhelnud kuigi palju kuna elasin mujal.
Nüüd olen aastaid siin elanud. Elasin päris rahulikult kuni hakkasin igaltpoolt kuulma erinevaid jutte, kus ma käinud olen, mida ma teinud olen oma sõbraga.
Esialgu ignoreerisin neid jutte, arvasin, et veidi räägitakse ja siis leitakse uus teema.
Nüüdseks on olukord selline, et lõpetasin selle sõpruse paar nädalat tagasi ära. Lihtsalt ei jaksanud kuulata neid jutte ja seda pidevat urgitsemist. Tagatipuks teatas ka mu mees, et teda häirib selline asi. Muidugi ma saan aru, mind häiriks ka. Kuid samas ta ju teab, et ma olen selle sõbraga tuttav juba ammu enne teda. Ja miks ma peaksin oma mehega siis elama koos üle kümne aasta kui mul oleksid teised mõtted.
Siis otsustasingi, et kergem on lihtsalt kogu suhtlus lõpetada.
Nüüd aga kriibib hinge. Esiteks selle pärast, et mul ei ole kuigi palju sõpru (2 sõbrannat ka lapsepõlvest ja seesama sõber. kõik ülejäänud on lihtsalt tuttavad) ja see oli inimene, keda ma usaldasin ja oleme sõbrad 13 aastat. Ja teisest küljest põhimõtte pärast, et miks mina pean oma elu muutma ja loobuma lähedasest inimesest vaid sellepärast, et siin on nii palju õelaid inimesi.
Mida te minu asemel teeksite? Kas suhtleksite kõigele vaatamata edasi või mitte?
Muidugi on mu suhe ja pere mulle tähtsamad kui sõber, kuid samas see ei ole ju normaalne.
Vahest tunnen sellist viha, et tahaks minna välja, võtta oma sõbralt käest kinni ja jalutada mööda kõikide inimeste nina alt, et nad saaksid end lihtsalt pooleks rääkida. Kuni enam polegi midagi öelda. Oehh :(
Lühidalt kokkuvõttes..elan maakohas. Nagu ikka kõik teavad kõike paremini kui sa ise :)
Probleem on selles, et mu kauaaegne sõprus hakkab lagunema tänu külajuttudele.
Mul on üks väga hea sõber (meessoost) lapsepõlvest. Oleme alati hästi läbi saanud, lihtsalt vahepeal ei suhelnud kuigi palju kuna elasin mujal.
Nüüd olen aastaid siin elanud. Elasin päris rahulikult kuni hakkasin igaltpoolt kuulma erinevaid jutte, kus ma käinud olen, mida ma teinud olen oma sõbraga.
Esialgu ignoreerisin neid jutte, arvasin, et veidi räägitakse ja siis leitakse uus teema.
Nüüdseks on olukord selline, et lõpetasin selle sõpruse paar nädalat tagasi ära. Lihtsalt ei jaksanud kuulata neid jutte ja seda pidevat urgitsemist. Tagatipuks teatas ka mu mees, et teda häirib selline asi. Muidugi ma saan aru, mind häiriks ka. Kuid samas ta ju teab, et ma olen selle sõbraga tuttav juba ammu enne teda. Ja miks ma peaksin oma mehega siis elama koos üle kümne aasta kui mul oleksid teised mõtted.
Siis otsustasingi, et kergem on lihtsalt kogu suhtlus lõpetada.
Nüüd aga kriibib hinge. Esiteks selle pärast, et mul ei ole kuigi palju sõpru (2 sõbrannat ka lapsepõlvest ja seesama sõber. kõik ülejäänud on lihtsalt tuttavad) ja see oli inimene, keda ma usaldasin ja oleme sõbrad 13 aastat. Ja teisest küljest põhimõtte pärast, et miks mina pean oma elu muutma ja loobuma lähedasest inimesest vaid sellepärast, et siin on nii palju õelaid inimesi.
Mida te minu asemel teeksite? Kas suhtleksite kõigele vaatamata edasi või mitte?
Muidugi on mu suhe ja pere mulle tähtsamad kui sõber, kuid samas see ei ole ju normaalne.
Vahest tunnen sellist viha, et tahaks minna välja, võtta oma sõbralt käest kinni ja jalutada mööda kõikide inimeste nina alt, et nad saaksid end lihtsalt pooleks rääkida. Kuni enam polegi midagi öelda. Oehh :(
Postitatud: 12-08-2014 17:11
Kui sul sellest mehega probleeme ei teki, siis suhtle muidugi edasi. Las koerad hauguvad, karavan läheb ikka edasi.
Räägi oma mehele, et see on kõigest sõber ja äkki saavad nemadki omavahel sõpradeks? Siis su mehel ka kindlasti kindlam tunne kui teab, et saab usaldada.
Postitatud: 12-08-2014 17:14
Ta teab seda inimest küll. Mehega hakkasin koos olema hiljem, sõprus aga on pikemalt kestnud. Mu mehele kohe algusest peale see sõber ei meeldi. Olen küsinud, miks. Ta ütleb, et ei tea, lihtsalt ei meeldi ja kõik.
Postitatud: 12-08-2014 17:55
Mina suhtleksin igal juhul edasi. Teised ei ole minu elu koha pealt targemad kui mina ise.
Postitatud: 12-08-2014 18:02
Sisetunne ütleb ka, et peaksin suhtlema edasi, seda enam et see on siinkandis ainus inimene peale mu pere, kellega niimoodi suhelda saan. Kuid mõistus ütleb, et muudan oma elu raskeks.
Mõtlesin siin, et ehk peaks midagi tegema. Selge see, et ma ei saa igaühe juurde selgitama minna ja ega ma tahakski seda teha. Ehk peaksin temaga väga avalikult väljas käima ja suhtlema ja meelega minema inimeste ette? Näitamagi, et mul on tore ja lõbus ja et mind ei häiri miski. Või muudaks see olukorra veelgi tulisemaks. Ei teagi, midagi peaks teisiti tegema.
.png)
Postitatud: 12-08-2014 18:22
Ma suhtleks edasi, mis see nende asi on..
Küll midagi uut leitakse, mille kallal nö võtta. Ei tohi suhelda külamooridega, mees ka ei tohiks..
Ärge laske ennast mõjutada, on ju vaid üks elu meil ja tõelisi sõpru vähe siin ilmas. Mul on ka üks hea meessoost sõber, keda mu mees just ei fänna, aga probleeme sellega seoses ei ole.
Postitatud: 12-08-2014 18:27
Ma ei usu, et suhtluse lõpetamine juttude välja mõtlemise lõpetab. Kui muttidel on igav, siis nad võivad lõputult latrata.
Postitatud: 12-08-2014 18:36
Tsiteeritud:
Ma ei usu, et suhtluse lõpetamine juttude välja mõtlemise lõpetab. Kui muttidel on igav, siis nad võivad lõputult latrata.Täpselt, siis räägitakse, et salaja suhtlevad ja on kindlasti armukesed
.jpg)
Postitatud: 12-08-2014 19:13
Ma suhtleks edasi.. persse need jutud. Küll need turumutid mingi muu klatši välja mõtlevad- sa ei saa enda elu lõpmatuseni muutma hakata.
.jpg)
Postitatud: 13-08-2014 16:40
ma kaaluks kolimist kui aus olla:D
Postitatud: 16-08-2014 15:25
Endal sama seis. Vahe on ainult selles, et neid külajutte puhub muudkui juurde mu oma kallis ÄMM. Nagu ikka tüüpiline külamutt, nina all üks, seljataga teine.. Kuid siiski, ma saan läbi siit kahe kutiga (kolmas kolis ära). Ütlesin ka mehele ära, et mina mingi külajutude pärast sõprusest ei loobu. Mehele ka väga ei meeldi, kuid samas probleeme ka pole. Igal juhul ämmaga olen sõdinud sel teemal aasta ja sõdin niikaua edasi, kui kumbi meist siit ära kolib, sest talle lihtsalt ei mahu hinge, et naissoost inimene võib olla SÕBER meessoost inimesega.
A ja kõigeparem on see, et kui tema pojal on naissoost sõbrad, siis see on lihtsalt okei. :D
