Iseendaga puntras

Sattusin täna lugema tsitaati, mis ütles: "Create a life that feels good on the inside, not one that just looks good on the outside." Miks see mind puudutas oli see, et üha enam tunnen, kuidas väline mina ja sisemine mina teineteisest kaugenevad.
Teised inimesed näevad, mind tõenäoliselt noore ning kauni tütarlapsena, kellel pidevalt naeratus näol ning tuju hea. Mul on hoolimata noorest east väga hea töökoht, ma olen küll vallaline, kuid meeste tähelepanust puudust ei ole ning mind on õnnistatud väga mitmete heade sõpradega, kelle peale võin alati kindel olla. Kõige selle eest olen ma väga tänulik, kuid kas ka õnnelik? Seda mitte :(

Ma tunnen kohati, et mul jääb tõsiselt enesearmastusest puudu. See kõik on alguse saanud ilmselt minu ebakindlusest seoses kaaluga. Olen eluaeg olnud pigem natuke paksuke. Õnneks venisin piisavalt pikkusesse, et iga kilo välja ei paistaks, aga kui paar aastat tagasi suutsin saavutada oma tippkaalu (81kg 178cm pikkuse juures) otsustasin hakata kaalu langetama. Võtsin 10 kg alla ja olin palju enesekindlam. Ma ei tea, mis sel suvel aga juhtus - järsku tekkis mul toitumishäire. Õgimishood, mis lõppesid oksendamisega. Seda juhtus paari kuu jooksul päris mitu korda. Ja selle jooksul ma mitte ei suutnud kaalu hoida vaid võtsin 5kg juurde... See tegi mind nii õnnetuks. Ma sain küll sellest oksendamisest üle, sest teadsin, et teen endale liiga, aga õgimishood käivad ikka peal, kus söön täiesti mõistusevabalt palju, mõeldes sellele et küll homme jälle normaalselt. Seda juhtub ca 1-2 korda nädalas, ülejäänud aja suudan süüa täiesti normaalselt.
See omakorda aga tõmbab mu enesehinnangut anda, ma ei jaksa ja ei taha midagi teha... paar korda nädalas käin jooksmas ja see tõesti teeb mind õnnelikuks. Samas on kohati isegi selleks motivatsiooni leida.
Ma armastan väga lugeda ja filme vaadata, aga tunnen et ka see huvi hakkab minust kaduma - pigem lebotan niisama ja passin arvutis, mis on täiesti mõttetu. Sõpradest olen ka kaugenenud, peites ennast töö taha. Mul on jah palju tööd, aga see ei tähenda, et mul sõprade jaoks aega ei leiduks tegelikult..
Raske on üldse millekski motivatsiooni leida..

Ma tahan vana ennast tagasi - aktiivset, lõbusat, fun'i, seiklushimulist tüdrukut. Ma tean, et see kõik on minus olemas, lihtsalt mingi negatiivne laine on minust üle käinud eelkõige seoses selle kaaluteema ja toitumishäirega. Ma ei tea mida teha või kust abi saada :( Kellelgi on ehk kogemusi või nõuandeid seoses sarnase teemaga?
Tänan ette vastuste eest!