Postitusi: 3

Kasuvanem ja kasvatus, sinu lapsed ja minu lapsed

Postitatud: 28-05-2018 13:08

Tere!
Hakkasin koos elama mehega kellel on endal eelmisest kooselust 2 last , 3 ja 4 aastased. Oma laps on kolmene.
Muidu tundub, et võtab lapse omaks. Mängib ja tegeleb. Aga samas tundub mulle, et ta on kuidagi kiuslik. Narrib last kui nutma hakkab või jonnihoog peale tuleb, nt: tita, jonnipunn jne. Mulle heidab ette, et hellitan last liiga palju. Ometi ei ole mu laps selline kes absoluutselt iga asja peale nutma või jonnima hakkab. Mina teen vahet millal laps jonnib ja millal nutab, aga tema jaoks on kõik jonn. Olen korduvalt temaga sel teemal rääkinud aga alati läheb tüliks. Ta ei saa aru, et nii väikesed lapsed ei oska oma tunnetega hakkama saada ja sellep ainuke väljendusviis on nutt. Tema väidab, et lapsevanem on lapse jaoks jumal, et laps peab kuuletuma ja vanema sõna kuulama, mis on muidugimõista arusaadav ja normaalne, aga mitte tasemel kus laps peab käituma justkui koer a'la istu, lama, hüppa. Kuidas kasvab lapsest siis oma peaga mõtlev, oma vajaduste eest seisev ja võitlev inimene, kui lapsepõlves tambitakse talle juba pähe, et sina kuuletud ja ei tohi oma arvamust avaldada ega tundeid välja näidata? Selliselt kasvab ju lapsest nö tallaalune kes teeb kõik mis öeldakse ja kellel puudub selgroog.
Oma laste kohta ta ütleb, et vanem kuulab väga hästi sõna ja on tubli aga noorem hakkab vastu kuid lõpuks teeb nii nagu kästakse. Minu arust loeb siin laste vanus ja iseloom. Kõik lapsed ei saagi ühte moodi käituda.
Ise ma ju tunnen ja tean, et ma ei ole ülemäära hellitav lapsevanem. Mäletan kuidas mind kasvatati, mis oli lubatud, mis mitte. Arvan, et olen igati kohusetundlik ja oma vajaduste eest oskan võidelda. Oma lapsest tahan samamoodi tubli inimese kasvatada.
Kas ma olen tõesti liiga kaitsev tema suhtes või peaksin siiski oma sisehäält kuulama kui tunnen, et lapsele tehakse liiga? Minuga käitub mees väga hästi ja on muidu ka rahulik ja koduhoidev, aga just see 1 asi. Peale tülisid on ta lapsest eemale hoidnud justkui näitamaks mulle, et ta ei tee ju mitte midagi. Aga kuidas see kooselu välja hakkab nägema? Tahaks ju ikkagi mõlemat, mitte valida lapse või mehe vahel, sest siis on kindel valik laps. Lapse isaga on nad täiesti erinevad ja ise tunnen, et tema on see õige.
Kirjutage oma kogemusi ja kuidas olete probleemidest jagu saanud
Postitusi: 3136

Postitatud: 28-05-2018 17:38


Esiteks, suht kindel laks, et laps hakkab end varsti kasuisa suhtes halvasti tundma. Selles suhtes et ei tunne hästi end tema juuresolekul ja samas majas elades. Ma mäletan enda lapsepõlvest väga selgelt ühte oma ema "tuttavat onu", kes mulle sarnaseid asju ûtles. Mina tõlgendasin seda nii - ja tõlgendan tänaseni -, et see inimene lihtsalt ei sallinud mind silmaotsaski. Ja ma reaalselt kartsin teda. Nii et kujutan ette, et varsti su lapsel sama tunne, kui juba pole.

Teiseks. Kui mees rahulikult rääkimisest aru ei saa, siis tuleb asjad natuke teisiti selgeks teha. Kui sinu sisetunne ûtleb, et su lapsele tehakse liiga ja oled kindel, et sa ise liiga leebe lapsega pole, siis ilmselt täpselt nii ongi. Siis tuleb see emalõvi endas kasutusele võtta ja reaalselt korralikult käratada, et see mõnitamine lõppegu ära või hakaku majast astuma. Las tuleb tüli. Aga arvesta sellega, et seda "käratamist" võetakse ainult ûks kord tõsiselt. Edaspidi muutub see lihtsalt lõugamiseks. Nii et mõtle hoolega, mida ûtled.
Postitusi: 3426

Postitatud: 28-05-2018 19:31


Mulle jääb küll mulje, et teadlikult või alateadlikult on tal su lapse vastu mingi trots või ebameeldiv emotsioon. Selline käitumine võib su lapse hinge igatahes normaalse trauma jätta.
Postitusi: 29445

Postitatud: 30-05-2018 00:19


Iseenesest on hea, et ta vähemalt püüab su last kasvatada. Paljudel ongi sinu-minu kompleks. Võibolla ta ei oska just konreetselt sinu lapsega toime tulla, sest nagu sa ka ütlesid, kõik on erinevad. Vanus on ka selline keeruline, kus laps õpib, aga ega ta kõigest aru ei saa ega tee.

Postitatud: 30-05-2018 09:05


Mõndadel meestel kahjuks jääb jah kasvõi alateadlikult sisse väike tõrge, kuna tegu on "teise mehe lapsega". Olen ise peaaegu täpselt samas olukorras, ainult et meil on üks ühine laps ja teine on mul eelmisest kooselust. Läbisaamine käib neil täiesti nagu aastaajadki...mingi periood saavad väga hästi läbi, mängib temaga, jutustavad ja no tõesti, kõik on super. Ja siis keerab mehel mingi hetk ära, kõik mis mu laps teeb, kõik ajab teda närvi, ülbitseb temaga, kommenteerib kõrvalt kui meie omavahel suhtleme, tahab, et laps ainult oma toas oleks jnejne. Mind muidugi VÄGA ärritab selline asi ja last kaitstes jõuamegi tülini, kus ta siis nähvab, et mis sa ootad, et ma teise mehe last tahan kasvatada vä...Siis saab selle imeliku viha endast välja ja kõik läheb sõbralikult edasi. Mulle kui emale on see väga raske olukord, sest ta ütleb ise ka, et tegelikult ei ole tal selle vastu midagi. Laps ise on 7-aastane ja saab ju kõigest aru, kui mingid pinged tema pärast on ja ma võin ainult ette kujutada kui ebamugav tal vahel on :(
X