Postitusi: 1

suhtes aga üksik

Postitatud: 05-11-2018 10:09

Tunnen end nii üksikuna. Tahan leida selgust enda sees ja lahendust. Mulle tundub üha enam et kasvame elukaaslasega lahku. Meil on ühine 2.aastane laps ja kohe ka uus sündimas, mul endal eelmisest suhtest pubeealine laps, kelle isaga tundsin ka et kasvasime justkui lahku ja nooruspõlve armastus asendus justkui vihkamisega. Õnneks nüüd ikka saame väga kenasti läbi ja ta aitab igati last kasvatada. Kuid praeguse elukaaslasega mul tunne, et asi kisub üha enam rappa, kuigi meil on neid hellusmomente, kus avaldame armastust ja uinume mõnusalt kaisus. Neid aga on üha vähem ja üha rohkem on üksteise kallal vingumist ja näägutamist. Ma ise ka muutunud, kuna pole rahul suhte ning oma eluga. Tahan muutust aga rasedana + väikse lapsega ma seda muutust teha ei julge, a’la lahku minna, kuid ma lihtsalt lähen hulluks kui ka nii jätkata. Ja kuna mees on kõva töömees ning enamus ajast mina lastega, kannatavad ka lapsed minu nõrga närvikava all. Ma justkui vihkan juba oma elu. Kuigi paljud unistaksid just sellisest elust, näiliselt mul kõik nagu olemas ja rohkemgi veel, kuid see sisemine tühjus ja kurbus... ma ei taha enam niimoodi elada aga mida siis teha....? Mul ei ole tööd ega head äriplaani, pole oma elamist ja väga ka lähedasi kes aitaks lastega ja minu katkist hinge toetaks. Jah, mul on säästud ja tegutsemistahe kuid kuna plaan puudub, siis ei oskagi midagi teha või kuskile joosta. Psühholoogi juures korduvalt käidud, viimane kord lõi ta suht käega, et ma ummikus ja tulgu pärast sünnitust uuesti, et enne pole niikuinii midagi võimalik teha. Pekki, ma ei jaksa oodata ja magada selle mehe kõrval kõik need ööd, kelle meelest niimoodi ongi kõik hästi. Ei ole hästi! Ja selle asemel et süveneda mu muretunnetesse, suhelda, istub ta selle vähese kodus olemise aja ka telefonis scrollides (Y)

Postitatud: 05-11-2018 19:34


Selle jutu järgi tundub küll, et pead psühholoogi vahetama, see pole kuigi pädev.

Sa leidsid üles inimeseks olemise õuduse. Sul pole mõtet loota, et lahkuminek täidab tühimikku sinu hinges, või uus mees või veel üks laps. Tühimikku pole võimalik täita, ainult selle olemasolu tunnistada. Sinu mehel on õigus, sest kõik ongi korras. Tühimik on normaalne osa inimeseks olemise juures. Veel enam - see ei tee sind katkiseks.

Sa pead lihtsalt hoolikamalt vaatama enda ümber. Hea igapäevane harjutus, mida minu psühholoog mulle paranemiseks kirjutas oli "naudinguhinnang". Kirjuta iga päev üles kolm asja: 1)Midagi, mida sa täna tegid, mils sulle naudingut pakkus 2)Midagi, mida mõni oluline inimene su elus tegid, mis sulle naudingut pakkus 3)Midagi, mida sa täna enda ümber nägid, mis sulle naudingut pakkus.

Kui sul just hetkel ei ole depressiooni voodihaige faas, siis on seda vägagi võimalik ka depressiooni raviks kasutada. Sa lihtsalt paisutad üle negatiivsed asjad, mida sa ei saa muuta ja teed ebavajalikult ebaoluliseks asjad, mida sa tegelikult oma elus hindad.

Edu!
Postitusi: 29425

Postitatud: 06-11-2018 04:43


Psühholoogist saan aru. Ta mõtles seda, et rasedana näevad enamus emasid maailma mustana. Mina rasedana tahtsin ka õudselt lahku minna ja mees oli maailma rumalaim inimene planeedil. Vahet ei olnud mis ta tegi. Rasedus võib täiesti vabalt depressiooni tekitada. Minu soovitus oleks ka, et püüa leida väikeseid rõõme igast päevast ja peale sünnitust tee elu muutvaid otsuseid. Su hormoonid võivad hoopis teistmoodi mõtlema panna. Muidugi istu mehega maha ja pea temaga üks väga aus vestlus maha. Ütlegi, et sa oled õnnetu. Et tema suhtega rahul on ei piisa. Samuti kas sul enda aega üldse on? Puhata pereelust. Kasvõi üheks päevaks spaasse või midagi meeldivat teha sõbrannadega, niiet mees lapsi hoiab. See on ka üli tähtis.
Postitusi: 242

Postitatud: 12-03-2019 21:50


eks see on paljude paaride probleem, kasvatakse lahku ja eks see on nende inimeste enda otsus, et ei soovi enam vaeva näha ja koos panustada suhtesse. Suhe ikka kasvab koosveedetud ja toreda ühise aja arvelt, kui seda jääb aina vähemaks ja ühte või mõlemat tõmbab hoopis sõpradega väljakäimine, siis ongi suhe lihtsalt nn mugavussuhe, kust saab aeg-ajalt seksi ja kellega jagada elamiskulusid, aga kust hingele ei saa midagi. Paljud ei vajagi midagi hingele ja seetõttu on neil ka ükskõik, mis seal kodus paarisuhtes toimub, aga osadele on see oluline, nagu näha, siis ka sinule. Eks nagu öeldakse, et kui muudad ennast, muutub ka sinu suhe, proovi end muuta selliseks, milline olid varem enne lapsi. Võimalik, et siis saad ka oma mehe sellisena tagasi, milisena temasse armusid kunagi.
Postitusi: 955

Postitatud: 13-03-2019 15:20


Just peaksid tegelema iseendaga. Milleks toimivat suhet ja peret lõhkuda? Kuidagi enesekeskne lähenemine. Proovi leida omale mõni huviala või tegevus, mis sobiks su praegusse elukorraldusse ja mis sind huvitab. Liikumine aitab kindlasti stressi vastu. Vb on sul tõsisem tervise probleem ja psühholoogist jääb väheks.
Jutu järgi tundub, et sa ei oska toime tulla rutiiniga. Samas iga uus olukord muutub lõpuks rutiiniks. Pole mõtet loota, et uus mees, uus töö vms su elu lõplikult muudab ja saabub igavene õnn ja rahulolu.
X