29 KG ALLA VÕTNUD Christina: “Miks me otsime alati vabandusi?”

Veel üheksa kuud tagasi kaalus Christina Jürgenthal 29 kilo rohkem kui täna. Christina sõnul leidis ta ühel hetkel, et peale lisakilode pole tal ju midagi kaotada ning nii võttiski ta ennast kätte ja hakkas kaalu jälgima. Naise sõnul on kaalulangetuse juures kõige olulisem see, et mõistus ja vaim omavahel hästi läbi saaksid. 

Kuni teismeliseea lõpuni oli Christina normaalkaalus tütarlaps, kuigi ta ise pidas ennast klassiõdedest suuremaks, kes kõik pisikesed ja kleenukesed olid. "Nende kõrval tundsin ma ennast alati kogukamana ja kuna mul pikkus ka 177 cm, siis jah - suurem olen ma alati olnud, aga mitte paks. 

Juurde hakkasin ma võtma umbes 2011.-2013. aasta vahemikus, kui ma kolisin tollal siis oma peiksiga kokku ja hakkasin beebipille sööma. Sealt see paisumine algaski. Algul ei pannud isegi tähele või siis lihtsalt ignoreerisin, et ma olen juba natuke juurde võtnud ja nii ma paisusin ja paisusin ja paisusin. Kusjuures, kui ma olin juba saavutanud 86 kg, siis ega mul enda arust ei olnud midagi viga. Ma arvasin, et ma olen väga seksikas oma kehas. Ja muidugi olen ma, vabandust väljenduse pärast, suur pohhuist, keda ei kõiguta kellegi arvamus. Seega oli kellelgi lihtsalt võimatu mulle aru pähe panna ja öelda, et no kuule neiu, oleks aeg ennast korda teha," sõnas ta. 

Veel üheksa kuud tagasi kaalus Christina 86 kg ning hetkel kaalub ta 57 kg, mis tähendab seda, et kaotatud on kehakaalust lausa 29 kg. "Vedelesin terrassil (nagu mul kombeks on, igal pool vedeleda nagu sült), kui sõber küsis, et tahad, teeme sinust püssi? Ma vastasin: "Ma ei tea, proovime. Kaotada pole ju niikuinii midagi, kui siis ainult lisakilod". Ja sealt terrassilt saigi minu kaalulangus alguse.

Otsejoones muidugi poodi, sest mis mind segab alustamast seda teekonda kohe!? Midagi! Ma isegi ei otsinud vabandusi, miks seda teekonda mitte ette võtta, sest see ei ole tegelikult ju nii raske. Kuigi ma olen ise suur laiskloom, siis isegi mina suutsin lihtsalt endale ajju taguda, et esimene nädal on raske ja tuleb üle elada, küll pärast kergem hakkab. Mõtle sellele, milline sa lõpus välja näed. Sa saavutad selle, millest olid nii kaua unistanud.

Nimelt hakkasin veel Instagramis jälgima neid piltilusaid fit-tšikke ja scrollides alati nähes neid ilusaid naisi, mõtlesin, et ega ma halvem pole neist. Nemad on ju kuidagi sellise tulemuseni jõudnud, miks ma ei suuda? Suudan! See iseendaga läbisaamine on ikka väga-väga tähtis minu arust, et tuleb jõuda kõrgeima iseendaga kompromissile. Et nii mõistus kui vaim saavad omavahel läbi, sest muidu tekib nii, et mõistus ütleb sulle, et nii... kanafilee, tatar, salat, aga hing ütleb, ahhh, üks kord ju võib selle pitsa ära süüa, ma rohkem ei söö kui ainult täna. Ja see on viimane kord, kui ma söön! Nii annadki järele ja juba seisad leti ääres ning tellid pitsat. NÕRK! Jah, ma olin mitmeid kordi niimoodi komistanud.  

Tegelikult mind ei ajendanudki mitte miski kaalust alla võtma, sest toona mul ei olnud peigmeest ega motti, kelle/mille nimel seda teha (ei imesta ka, miks ei olnud, kes see ikka sellise emavaala poole vaataks). Omast arust olin ma täitsa tipp-topp piff. Lihtsalt sõber küsis, et kas teeme ära ja et ta on toeks mulle ja aitab mind. Skeptiliselt suhtusin küll endasse, sest kiirtoit on ikka eriline nõrkus mul. Kellel poleks? Keelatud vili ongi alati magusam ju."

Christina sõnul on tema kehakaal langenud suures osas puhtalt toitumisega - 80% on tegu toitumisega ja ülejäänud 20% on trenn. "Ma kusjuures paar korda isegi käisin jõusaalis, aga kuna ma nii paks olin, siis isegi kükkide tegemine oli raskendatud ja mitte miskit ei tulnud välja. Vaadates teisi ilusaid trimmitud tüdrukuid, hakkas mul üldse jumala mark seista ja midagi teha. Ühesõnaga enesekindlus langes. Ütlesin, et tulen siia tagasi, kui olen juba piisavalt kuiv. Nüüd siis ongi aeg sinna jõudnud, et peab trenni minema.  

Ma ei teagi, mis mu nipp on, sõin ma endiselt looma moodi. Põhirõhk oli siiski valgul, suhkrud viisin ma täiesti miinimumini, süsivesikud nii miinimumini kui saab ja rasvadega samamoodi. Tegelikult ma ei mõista ka neid toitumiskavasid, kus on lubatud seal mingi a la tume šokolaad ja puuviljad, mis sisaldavad rohkelt fruktoosi (mis on võrdne põhimõtteliselt suhkruga). Minu arust on see iseenda mõnitamine, et näed, võin süüa tükikese šokolaadi. Ei või! See on suhkur! Kõige suurem suhkrupomm.

Kindlasti ajab see ka veel rohkem isutama. Iseenda piinamine. Sa tead, et sul on seal sahtlis šokolaad või mõni muu asi, mida sa ei tohiks oma kaalulangusel tarbida (ideaalis), aga sa ju tead, et see seal on ning tekib kiusatus. Ja siin hakkavad jälle võitlema mõistus ja vaim. Jälle mingi kerge stress ja nagu kombeks on paljudel, siis lihtsalt süüakse selle stressamise tagajärjel.

Mainin veel, et paljusid vitamiine ei saa ma kätte, toitudes niimoodi, nagu olen hakanud toituma, siis kindlasti soovitan kõrvale süüa täiesti tavalisi vitamiine. Mul hakkasid näiteks juuksed langema.

Äkki nipp ongi selles, et ma toitusin iga 2-2,5 h tagant, halvimal juhul 3 h tagant, aga siis oli ka vähem toidukordi ning ainevahetus kiirenes. Organism harjus ära selle režiimiga, et ta saab iga teatud aja tagant süüa. Kui süüa näiteks 2-3 korda päevas, erineval ajal, siis organism ei tea, kuna ta uuesti süüa saab ja tänu sellele hakkab koguma varusid juhuks, kui ta jälle süüa ei saa, siis on, kust võtta. Niimoodi režiimil olles organism on kindel, et ta saab pidevalt süüa ja pole tarvis kõrvale panna ning hakkab kaasa arvatult seda rasva põletama, sest see on liigne. Pole toitumisspetsialist, aga nagu näha, toimib. Loogiline tundub ka.

Koguseid pole ma kunagi kaalunud. Kaloreid - ka neid pole ma kunagi lugenud ja ei oska ka. Ma ei saa aru, miks tehakse võimalikult raskeks ja keeruliseks see protsess. Mille jaoks kulutada veel oma kallist aega arvutamisele, kaalumisele jne (kuigi ma pole mingi spetsialist, kuid siiski - mina olen jõudnud sellise tulemuseni, ilma oma elu raskendamata). Põhikombo koosneb mul näiteks sellest, et suurem osa on valk (linnuliha ja kala), siis tulevad aeglased süsivesikud a la tatar, makaron, riis (riisi ma eriti ei soovitaks tegelikult, sest glükeemiline indeks on kõrgem kui tatral ja makaronil) ja salatid."

Christina sõnul pole ta enda ideaalkaaluni veel jõudnud, vaid tema eesmärgiks on kaaluda 55 kg. Kuigi paljud võivad öelda, et kuhu tal veel alla võtta on, sest ta on juba niigi alakaalus, siis selle väitega naine ei nõustu. "Mul on põhjus, miks ma kuivatan enda keha sellisele tasandile. Ma tahan kohe otsa lihast kasvatama hakata. Ilmselt kerge see olema ei saa, aga loodan, et talveks olen juba enda ideaalkaalus ja sellises kehas, millesse ma tahangi jääda. Ma ei taha olla massiivne lihasmägi, kõigest kontuurid esile tuua. Tahan siiski säilitada oma naiselikkust."

Ta avaldab, et ka tal on raskeid aegu olnud ning aeg-ajalt ümises ta endale viisijuppi: "Algus tundub raskena, usin kõigest üle saab." 

"Kuna inimese aju on päris võimas, siis alati peale cheatimist suutsin endale süümekaid tekitada, mis hakkasid mind seest sööma ja siis olin ma jälle back on track! Andsin endale mõttes täiega piitsa. Mingi hetk sattusin ma hasarti, kui nägin, kuidas ma lihtsalt sulan. Lihtsalt mitte midagi tehes ja nii ma nüüd elangi. Kuid siiski, kui asja käppa saab, on see kõige ideaalsem kaalulangetusviis - lihtsalt SÖÖ! Nii tihti kui võimalik, ideaalis iga 2-2,5 h tagant.

Nüüd nagunii kõik küsivad, et kust see aeg leida jne? Miks me otsime alati vabandusi, et mitte seda teha? Miks me ei otsi lahendusi, et just leida see aeg, see 10 minutit, mis võrdub mõnel suitsul käimisega? Selle suitsu asemel võiks kasvõi selle proteiinikohupiima ära süüa või mõne muu tervisliku snäki (nt õun, greip, kirsstomatid, krabipulgad, kanasink, kodujuust jne). Kindlasti leiab igaüks selle 10 minutit, et teha paus ja püsida režiimis. Lihtsalt me oleme niiivõrd harjunud selle mugavustsooniga, et esimene asi ongi see, miks ma ei saa. Saad, kui sa väga tahad!  

Mainin ära ka selle, et alkoholi ma ei joo sellest ajast saati, kui toitumist muutsin ja loomulikult on mu elu muutunud 360 kraadi. See, kes ma olin üheksa kuud tagasi, on maa ja taevas. Kahju muidugi, et olen paljud tuttavad ja sõbrad ära kaotanud, aga see näitaski seda, et ühine tegevus oligi joomas käimine. Nõme natuke on see, et isegi kui ma viibin ühisel joomingul või peol, siis järgmine päev võib kõik selle rahva ära unustada, sest kõik kodus vedelevad ja põevad pohmakat. Nendega pole enam miskit peale hakata ja nii need tuttavad ja sõbrad tasapisi kaovad, sest mõnel on joomine tähtsam kui näiteks minna lasketiiru, teletorni, raba peale tuuseldama, matkama jne.

Siinkohal tuleb leida endasugused, kellega huvid ühtivad. Võib öelda, et ma olin ikka väga alkoholilembeline, kuid nüüd mulle isegi ei maitse alkohol enam. Ja ma olen nii tänulik oma sõbrale, kes aitas kaasa sellele protsessile, ma olen täiesti teine inimene. Mu mõttemaailm on muutunud ja ma olen ka ise teistmoodi inimestesse suhtuma hakanud."

Christina enne kaalulangetust:

Christina nüüd: