Reklaam sulgub sekundi pärast

Blogija Anna Elisabeth: bussitäis mehi vaatas pealt, kuidas joodik ahistas väikest poissi

Blogija Anna Elisabeth kirjeldab enda blogis üht üpris ebameeldivat seika Viimsi bussis. Ei, need ei olnud pagulased, need olid tavalised eesti mehed. Ükskõiksed ja võimetud nõrgemaid kaistma.


Blogija Anna Elisabeth kirjeldab oma blogis üht üpris ebameeldivat seika Viimsi bussis. Ei, need ei olnud pagulased, need olid tavalised Eesti mehed. Ükskõiksed ja võimetud nõrgemaid kaistma.

"Sõitsin laupäeva õhtul kella 20-21 vahel 1A bussiga Tallinnast Viimsisse, kui Selveri juures tuli peale purjus mees, kellele ma ei pakuks vanuseks vähem kui 30 eluaastat. Tal oli kaheliitrises plastpudelis õlu käes, mida ta aeg-ajalt rüüpas. Ta võttis istet bussi põrandal väikese poisi kõrval, kes istus minu ees ning hakkas poisiga juttu rääkima. Poolkurt, nagu ma olen, palju ma sellest vestlusest aru ei saanud, nii palju ehk, et ta püüdis poisile elu õpetada ja seletada, et too ikka koolis käiks ja õpiks, mitte ei lõpetaks nagu tema. Jutt jutuks, aga poiss oli hirmust kange ning mis seal imestada: ta oli maksimum 8-9aastane väike poiss suure trennikotiga ja sõitis kottpimedas üksinda koju, kui järsku haisev ja purjus mees end tihedalt tema kõrvale parkis.

See kestis kaks peatust, kuni mul (ainsana vist kõigist reisijatest?) villand sai ning ma tõusin püsti ja palusin, kas ma võiksin seista selle koha peal, kus mees põrandal istus, pakkudes talle samas enda istekohta. Peamiselt siis selleks, et ta poisi rahule jätaks. Lootsin, et ta on piisavalt purjus, et mitte mu väikesest kavalusest aru saada, kuid muidugi mõikas ta, miks ma tema ja poisi vahel seista tahtsin. Ta hakkas otsekohe mind sõimama, ütles, et on kinni istunud varguste ja röövimiste eest, aga tema pole mingi pedofiil. Vastasin viisakalt ja rahulikult, et keegi pole teda pedofiiliks nimetanud, aga et ta ei tohiks võõraid lapsi hirmutada, eriti kui ta on joobes. Sealt sai alguse väga pikk sõimu- ja ähvarduste jada, sest see mees lihtsalt ei rahunenud maha ja püüdis korduvalt tagasi poisi juurde minna. Panin korraks poisile käe õlale ja ütlesin vaikselt: "Ära tee temast välja, eks, varsti oled kodus." Mees kuulis seda ja ütles mulle, et tema pole mingi tavaline inimene, ta kutsub mulle oma "kapid" kallale (ähvardada endast poole väiksemat naist mingite kappidega, very classy... ) ja et need tulevad mulle peatusesse vastu. Ütles, et ma olen vastik v*** ning et ta taob mul pea sisse. Ütles, et röövib mu ära. Ma olin hirmust halvatud, kuid jäin täiesti rahulikuks... Kuni ta tõusis püsti ja läbi hammaste mind ähvardama hakkas.

Kõik, mida ma sel ajal laususin, oli stiilis "palun rahunege maha" ja "palun istuge ja olge tasa". Aga kui ta mu kohal kõrgus, tõstsin ma lõpuks häält. "Jätke mind palun rahule!" hüüdsin ma ja hakkasin (kusjuures üpris rahvast täis) bussis ringi vaatama, kust ja kellelt abi saada (bussijuhist tavaliselt sellistes olukordades tolku pole, pealegi toimus kõik bussi kõige tagumises otsas). Minu suureks šokiks oli buss täiskasvanud mehi täis ja nad kõik vahtisid meid. Aga ainult vahtisid. Valisin neist ühe tugevama välimusega noormehe, kes istus pisut eespool ja vaatas selja taha, välja, ja vaatasin talle paluvalt otsa, tegin isegi peaga "noh?" liigutust, et tule palun appi. Teate, mis ta tegi? Keeras uuesti selja. Samuti pöörasid kõik ülejäänud vaikselt pead kõrvale, sest ühistranspordis kehtib ju reegel, et mida sa ei näe, seda seal pole.

Sain aru, et olen oma olukorras üksinda ja mu pea töötas välkkiirusel. Analüüsisin, mis peatuses ma maha peaksin minema, sest ta ähvardas koos minuga maha tulla ja minuga seda, teist ja kolmandat teha. Otsustasin, et väljun kodupeatusest üks peatus hiljem, sest mu kodupeatus on pime, kuid pärast seda on kohe peatus ettevõtte ees, kuhu saaksin joosta. Õnneks just sel hetkel, kui minu peatus saabus, keeras ta selja, et telefonis oma "kappidele" sõnumit saata.

Andsin poisile pealiigutusega märku, et ma lähen maha ning niipea, kui ma bussist väljusin, tuli poiss vudinal minu järel bussist välja ja jooksis uuesti esiuksest sisse. Ruttasin bussist eemale ja alles sel hetkel, kui see uksed sulges ning minema sõitis, jõudis mulle šokk kohale ja mind tabas paanikahoog. Ning kusjuures, sel oli küll palju tegemist tolle elu ära joonud mehega, kuid suurem osa sellest oli asjaolu, et mitte ükski inimene ei tulnud mulle appi.

Täna hommikul oli see mees uuesti bussis, kuid ei tundnud mind ära. Tal oli jälle pudel käes.

Loo moraal? Palun minge appi, kui te näete, et kedagi ahistatakse. Palun kaitske endast nõrgemaid. Ja viimaks, palun ärge abielluge ega valige kunagi oma laste isaks kedagi meestest, kes viibisid laupäeval, 26.09 kella 20:30-22:00 vahel bussis 1A, suunaga Viimsisse. Neil meestel ei ole piisavalt kotte, et iial kellegi kaitseks välja astuda."

Aitäh Anna Elisabethile kõigi emade poolt. Ja naised - kasvatame oma poegadest mehed, kellele saab toetuda!

Allikas: www.annaelisabeth.net