Reklaam sulgub sekundi pärast

EESTI ARSTID JÄTSID noore naise kannatama

Kas oskad ette kujutada, mis tunne on väljuda haiglast veel haigemana kui sinna sisenedes? Või kui arstid suhtuvad sinusse ükskõikselt ja nende hoolimatus võib maksma minna sinu elu? 30-aastane Edith Sööt teab ja jagab oma teekonda meditsiinisüsteemis ka oma blogis. Küsisime Edithilt, kuidas ja miks olukord üldse niivõrd halvaks minna sai. 

"Mind hospitaliseeriti erakorraliselt gastroenteroloogia osakonda seoses korduvast c.difficile infektioonist tekkinud kaalulanguse ja nõrkusega. Seal paigaldati mulle kanüül ja alustati ravi Kabiven toitelahusega. Midagi juhtus selle ravi ajal - kukkusin elus esimest korda väga tugeva pearingluse tõttu kokku ja sealt edasi tekkis juba hulgi igasuguseid hirmuäratavaid sümptomeid. Selle asemel, et ravi peatada ja kontrollida, mis minuga toimub, eeldati hoopis, et mul on mingil põhjusel ärevushäire süvenenud ja kõik sümptomid on psühhogeensed. Haiglas olles ei teadnud ma mitte midagi toitelahusega seotud riskidest. Olin väga segaduses ja hirmunud, kuna ei saanud üldse aru, mis minuga toimub. Arstid aga soovitasid ainult rahusteid võtta," rääkis Edith.

Mingil hetkel hakkas naine tekkinud olukorda ise analüüsima ja sümptomite teke kattus täpselt toitelahuse raviga. Ta uuris internetist ja ravimi infolehelt, mis riskid sellega võivad kaasneda ja sealt tekkiski seos. "Sain ka teadlikuks, et minu ravis eksiti ohutusnõuete vastu. Nimelt isegi ravimi infolehel on kirjas, et sama veeniteed ei soovitata kasutada teiste lahuste manustamiseks. Mulle aga tilgutati kõik need päevad samal ajal Ringer lahust. Esialgu arvasin, et äkki mul on tekkinud tromb, kuna kõik sümptomid viitasid tugevale vereringehäirele. Lugedes erinevaid artikleid leidsin, et trombide teke pole kaugeltki ainuke risk, võib tekkida ka sade, mida on palju raskem diagnoosida.

Arstid panid kõik ärevushäire alla. Isegi see ei kõigutanud arste, et mul olid tekkinud elulistes näitajates muutused - mu südamerütm oli väga palju kiirem, mul oli elektokardiogrammides erinevaid muutusi ja hingamisfunktsioon oli halvenenud. Kõige kummalisem on minu jaoks see, et isegi see moment, kui ma pärast tugevat peavalu kaotasin peaaegu täielikult maitse- ja lõhnatundlikkuse, ei kõigutanud arste. Mulle tundub, et mind lihtsalt ei usuta."

Edithi sõnul tekitab see kõik temas väga abitu tunde. Mõni aeg tagasi oli ta veel väga meeleheitel ja vihane, sest ei suutnud kuidagi uskuda, et arstid lihtsalt ei usu teda ja lasevad naise silmnähtavas raskes seisus koju. "Keegi ei võtnud seda toitelahusest tekkinud tüsistuse riski tõsiselt. Tehti standarduuringud ja kuna need mingisuguseid suuri kõrvalekaldeid ei näidanud, siis saadeti kohe uksest välja. Olin vaimselt täielikult murdunud. 

Nüüdseks olen rahu tagasi saanud ja viha on lahtunud, aga hingematvalt kurb on nii minul kui mu lähedastel, kes kardavad mu elu pärast. Rääkides arstide suhtumisest - kindlasti ei saa väita, et mitte ükski arst ei võta mind tõsiselt ja ei usu mind. Olen kokku puutunud ka väga meeldivate arstidega, kes on püüdnud mind aidata, isegi kui nad pole süvenenud võimalikku tüsistuse tekke teooriasse. Selles ei saa neid süüdistada, sest kõikide erialade arstid ilmselt ei saagi olla kursis nii spetsiifilise ravi riskidega."

Edithi seisund on tänaseks lineaarselt halvenenud. Ta ei hakka siinkohal kõiki sümptomeid üles lugema, aga naise olukord ei ole kahjuks kiita. "Iroonilisel kombel sain just suuresti tänu oma psühhiaatrile lõpuks saatekirja haiglasse, kuna just tema on minu olukorda ehk kõige rohkem süvenenud (ilmselt ka seetõttu, et temaga on meil pikad vastuvõtud ja tal on lihtsalt rohkem aega minuga tegelemiseks) ja välistanud teiste arstide poolt kiiruga külgepoogitud psühhiaatrilised diagnoosid. Plaanis ongi nüüd pöörduda mõne haigla poole selle saatekirjaga ja loota, et ehk õnn lõpuks pöördub ja saan endale hea raviarsti. Lootus sureb viimasena."