Eesti heategevuse varjuküljed: kes tegelikult kõige rohkem võidab?

Eesti heategevuse varjuküljed: kes tegelikult kõige rohkem võidab?

Jõulupühade lähenedes hakkavad igal pool helisema head soovid ja head mõtted ning paljud hakkavad rohkem mõtlema ka sellele, kuidas teha head neile, kes raskemates tingimustes elavad. Võibolla tuleb see soov meie seest, aga võibolla kutsuvad selle esile meediakampaaniad ja erinevad pakkumised, mis väidavad, et seda toodet ostes teed sa kellelegi head. Olgu kuidas on, aga arvestades eestlaste vaesust, tuleb suur osa nendest heategudest inimese enda heaolu arvelt ja liigub sinna taskusse, kuhu ei peaks. Seetõttu peaks iga abivajaja hästi läbi mõtlema, kuidas raha küsida, ja heategija uurima, kui suur osa tema summast heateoks muutub.

Jõulupühade lähenedes hakkavad igal pool helisema head soovid ja head mõtted ning paljud hakkavad rohkem mõtlema ka sellele, kuidas teha head neile, kes raskemates tingimustes elavad. Võibolla tuleb see soov meie seest, aga võibolla kutsuvad selle esile meediakampaaniad ja erinevad pakkumised, mis väidavad, et seda toodet ostes teed sa kellelegi head. Olgu kuidas on, aga arvestades eestlaste vaesust, tuleb suur osa nendest heategudest inimese enda heaolu arvelt ja liigub sinna taskusse, kuhu ei peaks. Seetõttu peaks iga abivajaja hästi läbi mõtlema, kuidas raha küsida, ja heategija uurima, kui suur osa tema summast heateoks muutub.

 

Palju sinu annetusest tegelikult heategevuseks läheb?

Paljudel heategevusüritustel osalenud Leanikal on heategevusest oma mulje jäänud. “Mulle tundub nii, et kõige rohkem petavad heategevuse nime all ürituste korraldajad ja firmad, kes koguvad raha heategevuseks. Heategevusse raha andev inimene eeldab, et kui näiteks õhtusöök on heategevuslik, siis kõik osapooled, kes üritusega seotud on, teevad head ja annavad oma panuse heategevusse, mitte ainult need inimesed, kes kohale piletiraha eest tulevad. Tegelikult aga ei ole mina ühtegi sellist heategevuslikku õhtusööki näinud siin Eestis, kus kogu käive läheks heategevusse. Tavaliselt on selline õhtusöök peokorraldajale kerge teenimisvõimalus, kuna nii saab tasuta või peaaegu tasuta väga häid esinejaid esinema ning inimesed ostavad pileti, sest usuvad, et nemad saavad kõhu täis ja samas raha ei lähe mitte ärimeestele, vaid läheb heategevusse. Inimesed isegi ei julge küsida, kui palju siis tegelikult heategevusse läheb ja palju korraldaja ise panustab sellesse. Tegelikult on heategevusüritus lihtsalt superhea turundustrikk, kui nimetad projekti heategevuslikuks. Annetuste rahadega kaetakse tihti kõigepealt peokulud ja võetakse osa raha endale nn organiseerimiskuludeks ning väike osa läheb loomulikult ka heategevusse. Sama on ju ka nende MTÜdega, kes koguvad raha kuskil välismaal vaeste laste õpetamiseks või muuks. Kõigepealt ostetakse endale selle heategevuse raha eest lennupilet ja hotell ning see raha, mis üle jääb, viiakse abivajajatele. Kah ju tore võimalus tasuta maailmas reisida ja endale teiste rahaga heategija maine külge saada,” räägib Leanika, kes on uudishimust uurinud mõndede selliste projektide tagamaid. Leanika ütleb siiski, et ta ei räägi siinkohal kõikide heategevusorganisatsioonide kohta, vaid peab silmas vaid neid juhtumeid, milles ta ise kaasa on löönud või mille kohta uurinud on. Leanika soovitab kõikidel, kes tegelikult head teha soovivad, võtta otse ühendust ja kanda raha otse abivajaja kontole.

Heategevustooteid rohkem kui head ennast

Ühe firma turundusjuhina töötav Sille räägib Buduaarile, et tema meelest lõikavad heategevusest kõige rohkem kasu hoopis suured firmad, kes lubavad, et mingi osa müügitulust läheb heategevusse. “Mäletan, et pool aastat tagasi tuli välja ühe Eesti moebrändi ja Eesti ajakirja ühine moekollektsioon, mida reklaamiti kui heategevuslikku moekollektsiooni ja sellega meelitati inimesi seda ostma. Suurte sõnade taga “heategevuslik kollektsioon” oli aga lubadus annetada 15% müügikasumist. Sõnastus “heategevuslik moekollektsioon” oli väga kõlav ja puudutas inimeste hinge, aga iga natukenegi arvutada oskav ja ärist aru saav inimene teab, et kasum võib olla, aga võib ka mitte tekkida. Kuidas seda kasumit seal täpselt arvutatakse, seda keegi ei tea. Seega inimesed ostsid riideid arusaamisega, et 15% nende ostust läheb vähihaigetele, aga see 15% arvestati kasumi, mitte käibe pealt. See tähendab, et kui sa ostsid heategevusliku kleidi 100eur eest ja ühe kleidi kasum on näiteks 30 eurot, siis ei lähe mitte 15 eurot heategevusse, vaid ainult 4.5 eurot. Kuigi kollektsioon peaks olema ammu ära müüdud, siis tänaseni pole kuulda, palju seda raha koguti ja kas üldse kasumisse jõuti.” Sille ütleb, et selliseid tooteid on poodides väga palju, mille müügiedu tõstetakse heategevuskampaania abil ja inimesed langevad kergesti selle lõksu, kuna nad ei vii end kurssi, kas ja kui suur on tegelikult selle heategevuskampaania panus heategevusse. “Alati tasub uurida enne tausta, küsida täiendavaid küsimusi, kui oma raha kuskile heategevuse nimel annad. Meie inimesed pole ju rikkad ja üldiselt teeme me heatetegevust oma heaolu arvelt, sest meie tulu võrreldes nende suurte firmade tuluga, kes heategevuses kaasa löövad, ei ole isegi võrreldav. Küsimus on tihti selles, kas anda see 10 eurot abivajajale või osta oma perele selle eest näiteks paremat toitu või minna lastega koos kinno. Samal ajal kui sina saadad oma tasulise sms kuskile telesaatesse, et annetada raha, võtab ju EMT, kes teenib aastas kümneid miljoneid eurosid kasumit, endiselt teenustasu ja teenib sinu heategevuse pealt tulu. Kus see heategevus siis on?”

Sille on heategevuses kohanud väga palju suure südamega inimesi, tänu kellele on paljud elud paremaks muutunud. “Aga on ka selliseid heategevuse saadikuid, kes arvavad, et kõik inimesed peaks annetama, kuid tema enda jaoks on heategevus töö, mille eest ta palka küsib. Seda on kurb vaadata, kui heategevus on kellegi jaoks enese või oma firma imago parandamise kampaaania, mitte siiras soov aidata.”

Keiti vanaema lugu

Keiti rääkis meile aga loo, mis pani teda pettuma puuetega inimeste organisatsioonis. 

Külastasin nädalavahetusel oma haiget vanaema, kelle enamus raha kulub ravimitele ja toidule. Tal oli laua peal kiri, mingid postkaardid ja maksekorraldus, mida ta parasjagu täitis. Kiri saabus valges ümbrikus ja miski ei viidanud sellele, et tegu võib olla kingitusega, mille eest tuleb maksta. Ümbrikus olid postkaardid, mis olid saadetud talle Suu ja Jalaga Maalivate Kunstnike Kirjastuse poolt. Ma pean väga lugu inimestest, kes vaatamata raskustele ja puuetele tööd teevad, mitte ei kerja, aga selline vägisi müük pole siiski ilus. Kuigi kirjas oli öeldud, et sul puudub kohustus neid kaarte osta, siis keskmine inimene tunneb ikkagi kohustust see raha üle kanda, sest ta on ju saanud endale tasuta pataka kaarte. Vaidlesin vanaemaga kaua, sest ta leidis, et kuigi tal on pensionipäevani jäänud kaks nädalat ja elamisraha on 12 eurot, siis ta peab selle küsitud 9.20 üle kandma, sest ta võttis ümbriku lahti ja teha pole enam midagi. Kuna vanaemal ei ole kedagi, kellele kaarte saata, siis on see kulu tema jaoks täiesti mittevajalik.

“Ma ei saa ju neid ka lihtsalt prügikasti visata. See oleks raiskamine,” rääkis vanaema. “Äkki sa viid minu eest selle ümbriku kuskile avalikku kohta ja äkki mõni inimene, kes sisse vaatab, vajab neid kaarte ja kannab selle raha neile,” otsis süümepiinades vanaema lahendust olukorrale, kus kõik võidaksid.

“Võib olla ma saan millestki valesti aru, aga see meenutab mulle välismaal levinud taktikat, kus keegi tuleb ja pistab sulle vägisi metroos mingi brošüüri pihku ja siis üks minut hiljem tuleb ja nõuab raha, sest sa juba lugesid seda ja nüüd tuleb see ära osta. Sõbranna rääkis, et ka Veneetsias tehakse samamoodi – antakse vanemate märkamata väikestele lastele tuvide söötmiseks pihutäis mingeid teri ja siis, kui terad on otsakorral, tullakse vanemate juurde ja küsitakse selle eest 10 eurot. Kujutate ette – 10 eurot pihutäie terade eest. Sõltumata sellest, kas sa annad raha või mitte, oled sina see, kes end halvasti tunneb. Ma arvan, et heategevuse nimel ei peaks keegi end halvasti või petetuna tundma. See peab tulema südamest, mitte mingi trikiga.”

Heategevus tundub lihtne teenimisvõimalus

Telesaateid, kus kellegi elule uuesti jalad alla aidatakse, on pea igal hooajal televiisorist näha. Nendest lugudest saavad inspiratsiooni ka kerge tulu ihkajaid, kes nuputavad, kuidas isegi oma kontole 20 000 eurot saada. Ausalt öelda võiks ju enamik meist selle summa lahkesti vastu võtta, kui sellega ühtegi kohutust ei kaasne. See kõik aga ajab inimesi veel rohkem segadusse, kuna raske on aru saada, kes on tegelik abivajaja. See, kui edukas on kellegi kerjamiskampaania, ei sõltu paraku mitte sellest, kui palju sel inimesel tegelikult abiraha vaja on, vaid pigem sellest, kui veenvalt ta oskab esineda. Paljud väga rasketes tingimustes inimesed ei taha avalikult abi paluda, sest neil on oma uhkus ja lootus, et saavad ikkagi ise kuidagi hakkama. Samal ajal leidub ka selliseid, kes oma tervislikku seisundit kui kodanikuõigust teiste inimeste palgarahale pidevalt meelde tuletavad. Keiti, kes rääkis meile oma vanaema postkasti tulnud kirjast, näitas meile ka ühe Eesti noormehe Facebooki kontot, kes praegu elu ratastoolis mööda peab saatma ja kes samuti kaaskodanike abi on palunud. Esimesed abipalved olid südamlikud, kuid nähtavasti jäid laekunud summad alla noormehe ootustele ja mida aeg edasi, siis seda rohkem kaaskodanikke solvavamaks ja nõudvamaks tema postitused muutusid. “Kas teil tõesi ei ole südant?” küsib noormees, kes ootab suuremaid annetusi. 

Loo kokkuvõtteks tahaks öelda, et kindlasti ei ole kõik abiorganisatsioonid ja abiküsijad petised ning enamik neist teeb väga tänuväärset tööd oma vaba aja arvelt ja selle eest lisatasu saamata. Tänu heldete inimeste annetustele on paljude abivajajate elud inimväärseks muutunud ja nende tänulikkus selle eest on piiritu. Alati ei ole igaüks kohe avantürist, kes raha küsib, sest ka siin toimib see reegel, et kes on ettevõtlikum, sel on pisut rohkem ka lootust toetust ja rahalist abi saada, ning kes ise pole nõus rääkima oma probleemidest, seda on ka raske aidata.

Keda sina aitad ja mis moel seda teed, on loomulikult sinu enda otsustada, aga enne ülekannete tegemist või heategevustoodete ostmist uuri kindlasti välja, kuhu ja mis summas toetus täpsemalt läheb. Siis hoiad ära pettumushetke, et oled rahakotist viimase raha maksnud kellelegi, kes selle raha eest soojale maale puhkama või kallisse restorani sööma läks.

 

Buduaar.ee