ELINA NECHAYEVA: ”Et võra kaugemale kasvaks, tuleb juured tugevaks teha”

ELINA NECHAYEVA: ”Et võra kaugemale kasvaks, tuleb juured tugevaks teha”

„Laula, laula linnuke, lenda, lenda kaugele” kõlab Elina Netchayeva esimeses endakirjutatud singlis „Lind”. Lind on Elina jaoks sümboolse tähendusega ja kõrge lend kahtlemata lauljannat iseloomustav kujund.

Laulus, mis on pühendatud tema kallile inimesele – meie seast lahkunud vanaemale, kes teda lapsepõlves palju hoidis ja kasvatas. Lind on Elina jaoks sümboolse tähendusega ja kõrge lend kahtlemata lauljannat iseloomustav kujund. Võrratult kaunil ja alati säraval Elinal on olemas kõik, et saavutada ülemaailmne lennukas edu.

Maksim Toome

Nii nagu 2019 viibis Elina olulise osa ajast Eestist eemal, pidanuks ka 2020 olema välismaal esinemiste rohke aasta. Maailmas valitseva olukorra tõttu on aga mitmed suurprojektid ära jäänud või edasi lükkunud. Nimetades mõned, mainib ta 25 000-pealise publikuga kontserte Singapuris, Saksamaa tuuri koos Kristjan Järviga ja esinemisi Öökuninganna rollis Ameerikas Palm Beach Operas.

Üks turg, mis Elinat aina enam tõmbab, on Venemaa. ”Just Venemaalt tulev tagasiside sotsiaalmeedias on olnud väga positiivne. Näen, et minu tegemistesse suhtutakse suure austusega, seega on see kindlasti üks suundadest, mida tahaksin enda jaoks rohkem avastada,” on Elina naaberriigis artistina kanda kinnitamisest huvitatud. ”Kõige põnevam koostöö seal on seni olnud Aleksei Rõbnikoviga – Venemaal palavalt armastatud filmiheliloojaga,” toob ta välja ühe eredama näite. Uue filmi tarvis salvestati nelja koori, mille ees tema solistina üles astus. Esmaettekanne, mis samuti koroonakriisi tõttu ära jäi, pidanuks toimuma Peterburi juhtivas ooperi ja balletiteatris Marinski Teater.

Maksim Toome

Kõigest hoolimata jäi 2020. aastasse nii mõndagi meeldejäävat. Tähtsündmusena toob Elina välja Netflixis linastunud Will Ferrelli komöödia ”Eurovision Song Contest: The Story of Fire Saga”, kus väikese rolliga esinemine talle elu esimese Hollywoodi filmis osalemise võimaluse andis. Kõrghetkedeks olid ka suurepärane koostöö Rahvusooper Estoniaga etenduses ”Krahv Luxemburg” ja Vene Draamateatriga etenduses ”Minu veetlev leedi”. Viimast peab lauljanna ühtlasi selle aasta huvitavaimaks, ent ka kõige keerulisemaks ja väljakutsuvamaks projektiks. Peale selle, et ta pidi sammu pidama professionaalsete näitlejatega ja tegema kaasa tantsunumbrites, sai ta tõelise kultuurišoki. Etendus lavastati koostöös Venemaa tipptegijatega, kuid see tööeetika oli midagi muud, kui ta seni oli näinud. ”Ütleme nii, et õppisin väga palju uusi huvitavaid vene roppusi,” võtab ta atmosfääri ühe lausega kokku ja lisab: ”Oma 100 korda oli tunne, et peaksin sellest projektist loobuma, aga ületasin ennast, tegin endaga tööd ja lõppkokkuvõttes olen rahul, sest arvan, et sain selle paari kuuga samaväärse kogemuse, mille saavad näitlejad lavakas mitme aastaga.” Etenduse lavastajaks oli tuntud lavastaja/koreograaf Alla Sigalova. ”Teise, positiivse kultuurišoki sain aga sellest, kui hingega seal teatris inimesed suhtuvad oma tegevusse ja kui soojalt mind oma näitetrupi perekonda vastu võeti,” on ta heldinud.

Vabaduse väärtus

Projektipõhiselt on Elina teinud koostööd erinevate teatrite ja kontserdipaikadega, kuid ühegi organisatsiooniga tal alaliselt plaanis liituda ei ole. ”Olla kusagil põhikoosseisus ei ole kindlasti see, mida ma tahaksin. Praegusel ebakindlal ajal oleks ehk isegi mõistlik mõne teatri alla kuuluda, sest organisatsioon maksab palka ka siis, kui tööd ei ole, aga kui mul on valida vabaduse või mugavuse vahel, eelistan ma ikkagi vabadust. See, et saan ise valida kus, kellega ja mida teen, on minu jaoks hindamatu. Ma ei tea, mis pakkumine või millised tingimused need peaksid olema, et oleksin valmis üles andma oma vabaduse ja valikuvõimaluse.”

200-ga vastu betoonseina

Elinal, kes tegutseb vabakutselisena, on alati olnud peal meeletu tempo. Enne käesolevat sügist tegi ta oma eraettevõttes absoluutselt kõike – oli iseenda mänedžer, organiseeris endale tööd – kõik oli tema õlgadel. ”Jooksin ringi nagu praetud kana, nii et ainult tolmas tagant,” naerab ta ja tõdeb, et eriolukorraeelsel perioodil olid tema energiavarud viimse piiri peal. ”Võrdleksin seda 200 km tunnis Ferrariga kihutamisega, kui järsku tuleb ”põmm” ette betoonsein,” kirjeldab ta oma tunnet. ”Seetõttu mõjus koroonakriisist tingitud aja maha võtmine paariks päevaks isegi kergendavalt, aga õige pea tekkisid muremõtted ja rahutus. Kõige häirivam oli teadmatus, mis ajani tuleb olemasolevate finantsidega hakkama saada. Ei läinud kaua, kui minus kogunes ka energia üleküllus, mida ei saanud töösse, esinemistesse suunata,” tunnistab ta.

Vaba aeg andis võimaluse kirjutada muusikat ning tegeleda sellega, mille jaoks Elinal harilikult mahti ei ole – ta luges palju raamatuid, katsetas köögis uusi retsepte, sõitis rattaga kokkamiskalorid maha, avastas enda jaoks aiapidamise ning vaatas palju filme. Kauni muusikaga 60ndate filmid, Jaapani multikad ja heatahtlikud Disney joonisfilmid mõjuvad Elina jaoks suisa teraapiana, kui meeleolu tõstmist vajab.

Emotsioonide valdamise kunstnik

Üldiselt on Elina õppinud oma meeleolu hästi haldama. ”Mind paelub väga töö iseendaga, seda enam, et minu edu ja laval säramine sõltub konkreetselt minust endast ja sellest, mis minu sees toimub. Mulle meeldib mõte, et oleme oma emotsioonide valitsejad, mitte vastupidi. Tahan uskuda, et pigem kasutan oma emotsioone kui töövahendeid, et inimesteni rõõmu tuua.” Lisaks märgib ta, et negatiivsed emotsioonid ja läbielamised mõjutavad ka häält. ”Eriti kannatavad just kõrged noodid. Soovin, et minu häälekvaliteet oleks stabiilne ja tipptasemel, ilma et mingisugune juhtum avaldaks mõju näiteks õhtusel kontserdil.” Kiire elutempoga kaunitaril ei ole enamasti madalseisuks aega. ”Võin vahel lubada endale vaid mõned tunnid olla kurvem, see on maksimum. Kuid ka mina olen inimene ja eks meil kõigil tekib mõnikord hetki, kus armastuse ja rõõmutuluke kipub vaikselt vilkuma.” Elina on täiendanud end nii psühholoogia kui emotsioonide valdamise kursustel, kust ta on üles noppinud mõned kasulikud tehnikad. ”Tavaliselt aitab mind sporditegemine, mis toodab kehas endorfiini. Kui tunnen, et hakkan n-ö üle keema, üritan olla siin ja praegu, teadvustada olukorda, oma ümbrust ja sisemust, saamaks aru, mis täpselt minu sees toimub ja mis emotsioon hetkel on. Saavutades täieliku teadvuse situatsioonist, kasutan ebasoovitava emotsiooni peatamiseks märksõna: ”Stop!”. Olles maha rahunenud, analüüsin toimunut külma peaga, tehes järeldused, mida tulevikus välistada, et mitte üle reageerida.”

Maksim Toome

Lauljatari spirituaalne külg

Enne lavale minekut mõjub Elina jaoks pingeidmaandavalt hetk iseendaga grimmitoas. ”See on minu jaoks omamoodi meditatsioon, kui saan rahulikult ennast meikida või kui mind meigitakse. Saan olla iseenda ja oma mõtetega, käia peas läbi kava, laulda enda partiisid või korrata sõnu. See on moment, mis aitab mul tasakaalu saada ja jällegi – olla siin ja praegu. Juhul, kui olen liiga elevil või ei suuda kontsentreeruda, loen enne esinemist ka meieisapalvet.” Elina ei pea end tuliseks kristlaseks, kuid ta tahab uskuda, et on olemas mingisugune ülemjõud. Samas ei välista naine ka seda, et igal puul, kivil ja merel – kõigel on oma hing sees. ”Arvan, et olen igast usust noppinud endasse mingisugused põhitõed, mis vastavad minu moraalile ja eetikale. Palju häid mõtteid olen saanud budismist, aga ka õigeusust, luteriusust ja protestandi usust. Eks igal pool ole omad terad.” Lauljanna väldib vägivalda ning ei söö liha ega kala, kuid mitte ainult eetilistel põhjustel, vaid ka seetõttu, et ta tunneb end nii paremini. ”Piimatooteid ja muna ei ole ma välistanud. Proovisin, aga jäin liiga kõhnaks ja tundsin end õhukesena”, sõnab ta.

Loodusesse on Elina suhtunud alati suure aupaklikkusega, kuid tänavu suvel süvenes see veelgi, kui ta osales jalgsimatkal läbi Eesti. ”Kõndida lõunast põhja meie riigi pinnal, tunnetada iga oma sammuga seda maad ja kohtuda teekonnal täiesti teistsuguste inimestega kaugetest taludest ning elada kaks nädalat järjest telkides keset paksu metsa – see kogemus andis mulle väga palju ja viis mind loodusele veelgi lähemale,” räägib naine. Rännakul tekkis nii mõnigi inspiratsioon tulevasteks lauludeks, plaadiideeks ja muusikaks, mida ta plaanib peagi oma kuulajatega jagada.

Tugevad juured kasvatavad jõudu

Elukoha suhtes on Elina avatud meelega. ”Nii mõnigi linn ja maa võiksid olla koduväärilised,” leiab ta, kuid lisab: ”Aga kodu-kodu on minu jaoks ikkagi Eesti. Minu arvates on väga oluline tunnetada oma juuri ja teha oma juured võimalikult tugevaks, et oleks jõudu ja jaksu lennata pärast veel kõrgemale ja kasvatada oma puukrooni suuremaks ja võrad aina kaugemale.” See on ka põhjus, miks ta soovib võimalikult palju panustada kodumaal. ”Arvestades koroona-aega, olen ma väga õnnelik, et praegu Eestis olen. Võrreldes muu maailmaga on siin isegi hästi – meil on võimalus esineda, tegutseda. Kuigi! Minu arvates nii mõneski valdkonnas ei ole kõik asjad balansis,” kritiseerib ta kõrgelt tehtud otsuseid, tuues näiteks välja mõju inimeste psüühilisele heaolule seoses nelja seina vahele üksindusse sulgemisega. ”Mulle tundub, et tuleb õppida elama selle viirusega nii, et terved majandusharud ei kannataks ja rohkem pöörata tähelepanu vaimsele tervisele ning mitte levitada põhjuseta hirmu, kuna hirm on minu arvates kõige ohtlikum haigus.” Elina räägib, kuidas ta võtab praegu igat esinemist kui viimast, sest kunagi ei tea, kas või millal uuesti teatriuksed kinni pannakse.

Maksim Toome

Sunnitud puhkus sundis elu üle juurdlema

”Olukorras (kevadine eriolukord – toim), kus tõesti kell justkui seiskus ja ei olnud enam ringijooksmist, oli ka aega rohkem endasse vaadata ja analüüsida: kus ma üldse olen oma elus ja kas ma olen rahul. Töö mõttes on mul asjad üpriski paigas, tean täpselt, mida ja kuidas ma tahan. Mis aga puudutab pereelu, siis ei ole mul varem nagu olnud aega sellega tegeleda, süveneda ja tõsiselt sel teemal juurelda. Nüüd hakkasin mõtlema, hmm… Kuidas mul sellega on, kuidas ma sellesse suhtun, et äkki kui enam nii kiire ei ole, oleks isegi tore tegeleda pereküsimustega, ” naerab ta ja lisab: ”Aga ega see ei käi ju nii lihtsalt. Selle jaoks on vaja õigeid inimesi,” viitab ta asjaolule, et suhteseis ei ole vahepeal muutunud. Õiget kaaslast on Elinal olnud raske leida, kuna tavaliselt osutub probleemiks see, et tema jaoks on esikohal olnud alati muusika.” ”Minu prioriteedid on ikka suunatud karjäärile ja tööle ning ega väga palju neid inimesi ei ole, kes sellega leppida suudavad. Vist on minu südame täielikult vallutanud muusika,” nendib ta. Ühtegi sama ala tööd viljelevat kallimat, kes jagaks tema prioriteete, pole Elinal olnud. ”Arvan, et koroonakriis näitas väga hästi seda, et on hea, kui ühes peres tegelevad inimesed erinevate asjadega. Kui muusikul on sissetulek täiesti nullis, siis äkki mõne teise valdkonna tegijal nii hull seis ei ole,” mõtleb ta pragmaatiliselt. Elinat ennast aga ükski teine asi, peale muusika ja laulmise nii õnnelikuks ei teeks. Selle veendumuseni jõudis ta, kui toimus suurem sissetulekute vähenemine ja kaalutud sai erinevaid töid.

180kraadine pööre isiklikus plaanis

Kui varem oli Elina kardinaalselt lastesaamise vastu, siis nüüd, lähenedes 30ndatele, on toimunud temas suur muutus. ”Täna tunnen, et äkki ikka oleks aeg ka selliseid asju kaaluda. Olen lasknud tekkida mõttel, et juhul, kui ma leian õige inimese, siis ei välista ma ka pereloomist. Varasemalt olin kindel, et ei taha seda. Võib-olla on see bioloogiline kell, mis hakkab vastu pead taguma,” naerab ta. ”Vanemad rõõmustasid muidugi väga, kui minu uuest suhtumisest teada said. See on nende jaoks tõeline kergendus. Kõige õnnelikum on minu vanaema, kes leiab, et lõpuks ometi hakkavad mul õiged mõtted pähe tulema.” Hetkel sobivat isakandidaati ei ole silmapiirile kerkinud ning põhirõhk on lauljannal siiski tööl ja muusikal, kuid see teda ei morjenda. ”Mulle meeldib mõelda, et kõik sünnib õigel ajal, küll ma kohtan seda õiget inimest, kui selleks valmis olen,” usaldab ta elu.

Sarnased artiklid