“EMA, MIKS SA armastad oma Instagrami kontot rohkem kui mind?”

Ärge saage minust valesti aru, ma armastan oma ema väga. Aga ma tunnen reaalselt, et enamus ajast ta lihtsalt ei ole minu jaoks enam olemas. Ma olen teismeline, 17-aastane neiu ja minu jaoks on ema alati olnud väga oluline. Kaks aastat tagasi läksid minu vanemad lahku, sest isal tekkis armuke ja ta kolis uue naisega kokku. Nüüd neil on juba oma perekond. Mina jäin emaga elama ja üsna peagi hakkas minu ema üha rohkem aega Instagramis veetma. Küll postitab ta sinna pilte ja storysid ja siis ta jälgib pidevalt seda, et kui populaarne tema konto ikka on ja kuidas neid jälgijaid endale juurde saada. Ma saan aru, et 40-aastane naine ei ole vana ja muidugi ta loodab endale uue mehe leida. Aga mina olen tema tütar ja minul on vaja oma ema – ma tahan tagasi seda ema, kes mul oli enne, kui Instagram ta minult üle lõi. Mul on endal ka sotsiaalmeedias konto täiesti olemas, aga ma saan aru, et see on siiski virtuaalne maailm ja see ei saa minu jaoks kunagi olema number üks. Kahjuks on väga palju selliseid täiskasvanud inimesi, kes ei tee enam reaalsel ja virtuaalsel elul vahet ja see rikub tegelikult inimsuhteid. See loob illusioone, mis varem või hiljem purunevad. Sa võid ju oma roosas mullis elada, aga sa ei saa seal igavesti olla. Ma miskipärast arvan, et neid noori on veel, kelle emad või isad on Instagramist sõltuvusse jäänud ja selle tulemusena nende lapsed kannatavad. Minul on õnneks mõistus peas. Ma ei tarvita üleliia alkoholi ja narkootikumidest käin ringiga mööda. Minu ema teab, et ta ei pea minu pärast muretsema. Aga siiski ta võiks minu jaoks olemas olla... "Tihtipeale ma tunnen, et hoopis mina pean olema see, kes käitub nagu täiskasvanu, sest minu ema on nii naiivne ja lapsik. Ta oli varem realist, aga sotsiaalmeedia on talle roosad prillid ette pannud..."