Ema murekiri: minu laps on õpetaja verbaalse kiusamise ohver

Palju räägitakse laste kodusest kasvatusest ja koolihariduse kvaliteedist, aga palju vähem räägitakse sellest, mis lapse hinge sugugi väiksemat traumat ei jäta - kurjad ja kibestunud õpetajad ning nende hingehaavu tekitavad ning õppimistuhinat vähendavad sõnad! Tore on olla õpetaja lemmiklaps, aga paraku on ka olukordi, kus lapsest mitteolenevatel põhjustel ei meeldi laps õpetajale. Mul on rääkida just selline lugu, mis paneb mind mõtlema, et kas tõesti on ainus lahendus koolivahetus?

Nii nagu ebameeldivaid inimesi leidub igas eluvaldkonnas, on neid paraku ka õpetajate seas. Erinevus on vaid selles, et kui vabal ajal saad valida, kellega suhtled, siis koolis see valik õpetajate puhul puudub. Kui laps tuleb juba teist aastat järjest pisarsilmil koju ja küsib: “Ema, mis ma tegema pean, et õpetaja oleks minu vastu sõbralikum?”, siis ei oskagi muud öelda, kui et katsu õppida alati kõik ära ja olla positiivne ning õpetajale meele järele, siis ei ole õpetajal millestki kinni hakata. Aga ka see soovitus võib olla vale, sest sünnipäevaks viidud lillekimbu eest kõlasid õpetaja suust umbes sellised tänusõnad: “Kui sa tuled mind uhkete lilledega ära ostma, siis see ei õnnestu!”. 

Jutt on ühest aineõpetajast ühes Eesti koolis, kes käitub mõne lapsega oluliselt halvemini kui teisega. Inimesena ma saan aru, et inimesed on erinevad ja nagunii pole võimalik kõikidele meeldida, aga lapsele on seda raske selgitada. See vahe on silmnähtav ning teistelegi lastele tuntav ja tundub, et õpetaja teeb oma valikuid mingitest isiklikest analoogilistest kogemustest minevikus. Sellele viitavad sellised laused à la “mul oli üks samanimeline õpilane nagu sina, kellega mul olid samad probleemid“ ja “ma olen märganud, et need, kes tahapinki istuma ronivad, on kõik suured spikerdajad”. Lisaks on õpetaja välja näidanud oma halba suhtumist edukate vanemate lastesse ja väitnud, et need lapsed ongi kõik vatitupsulapsed, kes ei saa koolis hakkama ja kellele on nänn elus kõige tähtsam. Oma “huvitavaid” arvamusi ei avalda ta mitte õpetajate toa kohvinurgas, vaid ikka lastele klassi ees. Nimesid küll ei nimetata, aga eks lapsed, kes aastaid koos õppinud, teavad täpselt, kellele mingis lauses viidati. Olen kuulnud, et see pole sugugi ainuke selline õpetaja ja ka teistes koolides on õpetajaid, kes mõnitavad lapsi: kellele ei meeldi paksukesed või liiga peenikesed, kellele rikaste või vaeste lapsed, keda ajab närvi see, kui laps vaheajal välismaal puhkab, kes vihkab üksikemade lapsi, kellele aga ei meeldi suurpered või kui ema on meest vahetanud ja peres kasvavad erinevate isade lapsed. Mõni õpetaja on lihtsalt välja valinud lemmikud ja mittelemmikud ning jagab ka koduülesandeid sõltuvalt sellest, kumba gruppi sa kuulud. Üks õpetaja, kellest ma kuulnud olen, on lapsed jaganud tarkadeks ja lollideks. Kui sa oled tark, siis antakse sulle alati andeks, kui kodutöö on tegemata või sa vastust ei tea. Kui sa aga oled loll, siis pinguta palju tahad, aga targaks sa ei saa ja viit päevikusse ka mitte. Lapsed on tihti nagu õpetaja mängukannid tema enda katkise psüühikaga elus.

Meil algas see kogemus eelmisel õppeaastal, kui selle õpetaja tunnid algasid. Lisan veel ka seda, et tegu pole algklassilapsega. Esialgu tundus, et laps ise on süüdi ja ei õpi piisavalt hoolsalt, sest kui muudes ainetes olid valdavalt viied, siis selles aines tõi ta koju kolmesid. Laps ise oli ka muidugi väga löödud, sest need olid tema elu esimesed kolmed. Hakkasin peale esimesi halbu hindeid rohkem jälgima ja koos lapsega õppima, aga isegi siis, kui lapsel kõik pähe oli tuubitud, ei saanud ta ühtegi viite, läks endalgi tuju ära, sest teadsin, et lapsel on kõik selgeks õpitud. Lootsime, et ehk on uuel aastal uus õpetaja, aga kahjuks see aineõpetaja jäi samaks. Nüüd kooliaasta alguses lohutan last, et pidagu veel vastu ja ehk on järgmisel aastal teine õpetaja või siis vahetame kooli, mis meie jaoks tähendab muidugi kogu pere hommikuse logistika ümberkorraldamist. Paralleelklassi minemine pole ka lahendus, sest sama õpetaja annab ka seal seda ainetundi. 

Kuna laps on hoolas, rahumeelne, vaikne ja muidu üle keskmise tubli (kõik neljad-viied), siis ei oska ma oma lapses kuskil süüd näha. Õpetaja süüdistab teda selles, et ta vastab tunnis liiga vaikse häälega - selle eest võetakse tal tihti üks hinne maha. Lisaks heidab õpetaja ette, et laps ei oska loogiliselt mõelda, on ebastabiilne teadmiste omandamises ning tal puudub huvi asja vastu. Tahaks küsida, et kui paljudel keskastme õpilastel siis üldse seda suurt huvi on? Ja kas õpetaja ise ei olegi peamine põhjus, miks lapsel huvi kadunud on? Aga teravaks ju ei tohi õpetajaga minna, sest mina pole küll veel näinud õpetajat, kes ei oleks veendunud, et tal on alati õigus. Ma pole kahjuks näinud ka kooli, kus ei oleks õpetajate osas nn ringkaitse.

Eelmisel aastal sai räägitud ka klassijuhatajaga, kes ütles, et tema teada probleeme ei ole, kuid ta siiski korraldas meile ka kolmepoolse kohtumise aineõpetajaga, kes kinnitas sama - pole mingit probleemi ja mis tal saabki minu lapse vastu olla. Õpetaja kinnitas oma väidet, et laps vastab vaikselt ning ütles, et on tõesti mõnikord hinde sellevõrra allapoole võtnud, sest kui õpetaja vastust ei kuule, siis võrdub see samaga, nagu laps poleks vastanud. Ja pealegi on oluline, et kool lisaks õpikutarkusele õpetaks last ka elus hakkama saama. Kui laps ei julge suud lahti teha, siis kuidas ta elus hakkama saab?

Peale seda kohtumist läksid asjad veelgi hullemaks ning peagi järgnes see, mida me aimasime - õpetaja mainis kogu klassi ees, et üks lastest käis tema peale kaebamas, selle asemel et tulla ja omavahel asjad selgeks rääkida. Õpetaja nagu ei saa aru, et tegu on varateismelise inimesega, kellel on niigi raske ja kes temast tingituna ei julgegi enam suud lahti teha. Kui see pole tõeline koolikiusamine, siis kuidas seda nimetada? 

Jaga oma muljeid kooliahistamisest, mille peakangelane on õpetaja.

Buduaari kirjakast