ENESETAPJATE arv Eestis aina kasvab

ENESETAPJATE arv Eestis aina kasvab

EELK Tallinna Jaani kogudus ja kirik annab sotsiaalmeedia vahendusel teada kurvast tõsiasjast  enesetappude arv Eestis liigub tõusvas suunas. Jaani kiriku õpetaja Jaan Tammsalu tegi antud teema raames mõtlemapaneva postituse, kus ta räägib ka ühest teistlaadi enesetapu liigist  kui nii võtta, siis suur enamus meist on teatud määral enesetapjad.

Õpetaja Jaan kohtus Norras kohaliku vaimulikuga, kes muutis tema suhtumist enesetappudesse jäädavalt: “Minu jaoks tuli täielik murdepunkt Norras ühel mäel, kui üks Norra vaimulik küsis mu käest, mida ma teen enesetappude puhul – et kas me Eestis matame siis kirikust või mitte. Kui ma hakkasin talle umbmäärast juttu vastu ajama, oli ta äkitselt väga karm ja ütles: „Aga neid, kes 16 tundi päevas tööd teevad, õieti ei maga, kallavad endale lõputult kohvi ja igasuguseid muid energiajooke sisse, et ärkvel püsida, ja siis südameatakiga kokku kukuvad, neid sa matad muidugi pidulikult, sest nad on väga tublit tööd teinud! Või neid, kes alkoholi juues autorooli istuvad või lihtsalt üleväsimusega rooli istuvad, avarii teevad, surma saavad ja teised ka veel kaasa tõmbavad, siis neid sa muudkui matad muidugi pidulikult, sest nemad ju sinu meelest ei ole enesetapjad!“

Ta võttis mind nii läbi seal mäe otsas, et kui ma sealt alla tulin, olin ma selles küsimuses juba täiesti muutunud mees. See karm jutuajamine avas mu silmad – enesetapu liike on väga palju ja enamik meist on tegelikult suitsidaalse käitumisega kogu oma tegevuses: oma suhtumises perekonda, töösse, puhkepäevade mitte väljavõtmisega, puhkusel töö tegemisega, nutitelefoni pideva sirvimisega ka puhkehetkedel. Armsad inimesed, te tapate ju ennast ära! Te olete enesetapjad.”

Õpetaja lisab veel, et inimesed võiksid rohkem aega pühendada oma lähedastele. “Kui palju vanu inimesi on mulle öelnud, kui ma käin nende juures armulauda jagamas, et kõik tingimused on loodud selleks, et elada hästi oma kodus või korteris, aga “ta viskab üle ukse mulle toidu ja küsib, kas mul on veel midagi vaja, kas mul on raha vaja – aga tal ei ole AEGA mu jaoks; mu poeg, mu teine poeg, mu tütar ei istu mu juurde maha, neil kõigil on nii kohutavalt kiire. Ja järsku ta puhkab Tahitil ja siis äkki kuskil Egiptuses.” Ja siis on üksikud vanainimesed, kellel on kõik olemas, aga ei ole mitte kedagi, kellega rääkida, sest lähedastel ei ole aega. Meil ei ole enam aega üksteise jaoks. Pole ime, et elu mõte mõne inimese jaoks siis kaob. Mis mõte on elul, kus sind toidetakse nagu mingit lihakeha, mingit nuumveist, aga sinuga ei räägita, sind ei kallistata-patsutata, sulle ei öelda ühtegi head sõna, ei vaadata sinuga koos pildialbumit ega midagi, sest no NII tähtsaid asju aetakse kogu aeg ja raha on kogu aeg vaja aina rohkem ja rohkem. Ärgem ajagem üksteist nii kaugele, et inimene, kes on meile lähedane, mõtleb, et sellel elul ei ole mingisugust mõtet.”

Loe täispikka postitust siin