Reklaam sulgub sekundi pärast

EPP PETRONE VALUS PIHTIMUS – kuidas naise äriidee julmalt varastati

Elu keerdkäigud võivad teinekord üsna julmad olla ning kunagi ei või teada, millal inimene, keda oleme usaldanud ja enda sõbraks pidanud, meilt vaiba jalge alt võib tõmmata. Nii juhtus ka kirjanik, kirjastaja ja nüüd ka kristallipoodnik Epp Petronega. Nimelt avaldas Epp oma blogis loo, kuidas Indiast poe müüja tema äriidee varastas ning konkureeriva poe lõi.

Epp alustab blogis oma elu esimese õpitunni jagamist. Ta palub mitte parastada, mitte targutada ega pooli võtta. Naise jaoks olid kõik õppetunnid antud selleks, et edasi liikuda. Ta vajab lihtsalt loo ärajutustamise tunnet.

"Tiina oli hea müüja, kogemustega ja huvitava isikusega. Kui Indiast pood alustas, siis leidsin ta meie ühise tuttava Annika soovituse peale: helge, selge silmavaatega, väidetavalt ka inglite nägija. “Su ema tahab sulle öelda, et ta on sinu üle uhke…” Nii ütles ta mulle esimese poole tunni jooksul. Kes mind tunneb, see teab, et ma ei räägi eriti oma emast ja see on minu õrn teema. Ema kaudu pääseb minu hinge. Kogu selle tohutu hullumaja keskel, poe asutamise ajal, istus mu hinges korraga see sirge selja ja heleda silmaga naine ja ütles midagi sellist, mis tõi mulle pisarad silma," kirjutab ta oma blogis. 

Epp jätkab: "See oli kõik sügisel 2016. Indiast pood alustas mõnusa hullu hooga, nii palju inimesi, sära ja särtsu, ainult minul endal kõrvad kuidagi kumisesid. Ma olin selleks ajaks juba vaikselt haige, puugihammustusest, ainult ei teadnud seda veel.

Ausalt öeldes on paljugi sellest ajast minu jaoks nagu unenägu. Ma ei oska praegu öelda, kas puugihaigus tõesti muutis mind nii palju või on see mingi sisemine šokk elust üldse, ja ma ei oska öelda, mis edasi minu maailma tajumise võimest saab. Tundub, et see liigub üha kaugemale reaalsest elust ja üha lähemale kirjanikuks saamise poole.

…Ja ma soovisingi reaalsest elust loobuda, ka siis juba, soovisin vähemasti ühte õlga alt ära saada. Tiinaga olime sellest rääkinud, et ta soovib Indiast kivipoe omanikuks või osanikuks saada ja ta poeg tahab seda tema soovi finantseerida. Aga Tiina vist ei uskunud mu juttu, et ma tõepoolest ei olnud firma või osaluse müümiseks veel valmis, sest ma ei teadnud, kui palju raha olin poodi sisse süstinud (teadsin vaid, et palju!) ja et kogu selle inventari korralik omahindadega varustamine võtab aega. Ja ma olin ju alles paranemas."

Ja siis tuli Epule keset külma veebruarikuud teade - Tiina lahkub töölt ja hakkab tegema oma poodi. 

"See, et Tiina teeb täpselt samasugust poodi nagu see, milles ta oli enne töötanud, ning peale selle ka samasuguste varustajate baasil, seda sain ma teada tasapisi. Teised inimesed on mulle seda öelnud. Ma ei ole ise siiani Tiina poes käinud, kuigi kõnnin ja sõidan sealt ju üsna sageli mööda. Olen ju mõelnud küll, et läheks," avaldab ta. 

Loe täispikka postitust siit