EVELIN ILVES JA Siim Rikker läksid lahku

EVELIN ILVES JA Siim Rikker läksid lahku

Endine esileedi Evelin Ilves ja tema muusikust kallim Siim Rikker läksid lahku. Sellest, et paar enam ühise katuse all ei ela, andis Evelin teada täna, 28. märtsil Facebooki vahendusel. 

“Kas oletegi päriselt lahku läinud? Ei ja jah. Aus noorpoliitik ja värske üksikettevõtja võlgnevad seletuse. Lühidalt: Evelin ja Siim ei ela enam ühise katuse all, aga kodurestorani ROOG ja suvekohvikut Hiiumaal peavad ühistelt edasi. Veelgi enam, neil on ka ühine sõnalis-muusikaline kontsertetendus, mis sündis spontaanselt ühel esinemisel Kesk-Eesti rahvamajas ja mis lendu läks ning uusi tellimusi sai. Seda kõike teevad nad koos edasi. Muidugi seni, kuni mõlemad on Eestis ja teised tegemised lubavad,” kirjutas Evelin sotsiaalmeedias. 

Ta jätkas: “Evelin ja Siim. Lugu.

Nad said kokku ajal, mil mõlema senised elud olid ootamatult vabalanguses teel sügaviku poole. Siim oli lahutamas oma tol ajal 3- ja 5-aastase pojaga abielu ning Evelin oli sinna jõudmas – läbimas elu kohutaivamat poolaastat, mida täitis 24/7 ainus perspektiiv olematu olla. Aga Kadriorust väljunud, miljoniks killuks puruks tulistatud kogule ulatas sõbrakäe keegi, kes oli äsja mehe ja isana läbikukkunuks kuulutatud. Neil kahel oli äkki, mille üle mõtteid vahetada. Kohtumised kahe erinevast suunast saabunud maailma vahel muutusid tihedamaks ja sündis lähedus. Lähedusest sai omalaadne armastus, selline, kus liblikaid kõhus ei olnudki. Nad kumbki ei teadnud, et selline armastus on olemas.

Nad jalutasid koos sadu kilomeetreid ja hakkasid kokkama. Eluaegne hobikokk Evelin juhatas praekartulite ja hakklihakastme usku Siimu hasartselt toidumaailma vikerkaarelikku küllusemaailma. Ja Siim osutus andekaks! Maitsetundlikkuse kujunemine võib võtta aastakümneid, aga Siim liikus edasi seitsme penikoorma sammudega. Ja nad otsustasid võtta suure riski: proovida teha koos kodurtestorani. Hiiumaal. Kuna mõlemal on selle saarega oma isiklik ja kaunis armusuhe. Juba esimeste nädalatega oli selge, et päevast päeva 16-tunniseid tööpäevi teha ja pidevalt ninapidi koos olla ei olnudki kurnav. Otse vastupidi, kahekesi (koos mõnede lastest abilistega) suudeti terve suve pidada restorani, kus mahte arvestada võiks tööl olla vähemalt 6 tegijat. See lihtsalt meeldis ja töötas loomuldasa perfektselt kokku. Nad mõlemad teadsid seda tunnet, mida tähendab meeskond või bänd, kes sõnu ei vaja. Aga nemad olid nii erinevad: vanuselt, elukogemuselt, huvidelt, hariduselt ja ka unistustelt. See koostoimimine lihtsalt töötas ja sünnitas elamusi. Sadadele inimeste ilusaid hetki. Ja see oli ootamatult õnnis tunne, mis meeldis mõlemale. Nii nad otsustasid jätkata pealinnas. Meeletus konkurentsis on see hoopis teine elu. Olme mõttes lihtsam, ent tõelise elamuse loomise mõttes palju intensiivsem ja kallim. Nad olid tihti kurnatud, ent ühine armastus selle vastu, mida nende koostöö lõi, ei lasknud alla anda. Kuigi neil mõlemal oli mitmeid teisi asju, mis samuti tegemist tahtsid ja mida nad teineteisega ei jaganud. Õieti oligi see ühisosa päris pisike, aga hinnaline ja ilus nagu kalliskivi.

Need kaks erinevat elu said kokku ja neil oli huvitav üksteise sisse vaadata. Nad kumbki polnud varem sellist kaaslast kogenud – nii erinevat, täitsa teisest maailmast ja samas kütkestavat. Evelin sai taas teada, et ta on ilus naine ja ilus inimene, hoolimata sellest, et Kadriorg ta justkui „kirikuvande” alla oli pannud. Kellegi toreda arvates oli ta ilus nii seest kui väljast. Ja Siimule jõudis kohale, et ta on kuldsete käte ja suure südamega mees. Armas hing. Et tema kätes on meeletu loominguline energia, mis paneb helisema kõik, mida ta puudutab – olgu selleks tükk liha, puitu või naist. Tulemuseks on alati elamus.

Ent tasakesi tahtsid need kaks maailma oma rajale tagasi. Ühte kutsusid väiksed pojad ja lõõtsapill, teist aga missioon ja lavad. See on hargnemine. Et pühenduda väljakutsetele, mis on kummagi elutee loogiline areng ja jätk.

Nii avab Siim aprillist Rocca al Mare Vabaõhumuuseumis Lõõtsakambri, kus saab tutvuda eestimaise kuulsaima instrumendi sünnilooga ja seda pilli ka õppida. Evelin alustas poliitmaailmas ja liitus Eestimaa Rohelistega, et kandideerida nende esinumbrina Euroopa Parlamenti. Need on erinevas suunas minekud, ent ometi jääb see ühiselt lihvitud kalliskivi alles. Armastus on igavene. Avatud südamega kulgedes ta eluteel vaid kasvab.

Kodurestoran ROOG ootab Tallinnas Pikal tänaval ikka ilusate elamuste jahil külalisi ja suvel näeb nii Siimu kui Evelini Hiiumaal askeldamas. Ja teemal, mis meid kõiki päriselt toidab, nii et hing ja ihu ilusad oleksid, võib Evelini ja Siimu kontsertetenduse endale kodukülla kutsuda: Evelin räägib ning Siim mängib pilli ja laulab, koer Schubert aga leiab alati kellegi, kelle hingehaavu parandada. Iga sulgunud uks avab uusi. Ja siiski on lahkumises igavikuline valu. Olgu ta uue loomingu ja inspiratisooni käivitaja.

Palun ärge rohkem küsige, sest kõik on öeldud.

Ilus Inimene ja Armas Hing on kohtunud ja see armastus kestab igavesti nagu ka nende eelnevad – nad on kui pärlid põimunud reas.”