JAHMATAV PALJASTUS: põgenemistoad on tegelikult ohtlikud!?

4 kommentaari
JAHMATAV PALJASTUS: põgenemistoad on tegelikult ohtlikud!?

Põgenemistoad on üle terve maailma väga kiirelt populaarseks muutunud ning ka Eestis külastab neid aina rohkem ja rohkem inimesi. Põgenemistuba kujutab endast tõsielul põhinevat põgenemismängu, mis on täis emotsioone, üllatusi ja seiklust. Paraku pole aga kõik niivõrd roosiline nagu näib. Nimelt avaldati sotsiaalmeedias hiljuti postitus, kus soovitatakse kõiki lapsevanemaid selle meelelahutuse eest hoiatada.

“Tahan HOIATADA kõiki LAPSEVANEMAID: kahjuks mitte kõik PÕGENEMISTUBADE ehk ESCAPEROOM‘ide tegijad ei suuda eristada põnevuse ja hirmu mõistet, samuti eristada, mis on sobiv vanusepiir. Ütlen kohe ka ära, et on olnud sünnipäev ühes põgenemistoas, kust laps tuli tagasi kommentaariga „nii äge“ ja olnud enda üle uhke, et on seal peidetud koodi leidnud ja lahendanud. Aga nüüd olen šokis sellest, mida viimasest sünnipäevapeost kuulsin, ja mu laps on täis õudu ja hirme. Tõsiselt, kas meie lastel veel vähe hirme on? 

Põgenemistoa valimine ja sinna sisseminek on organiseeritud ja täiskasvanute poolt suunatud tegevus ja lapsed on harjunud usaldama, et täiskasvanute poolt juhitud protsess on turvaline. Nii et kui antakse valida „vangla“ ja „muumia“ ja „tapamaja“ vahel, siis mõni uljaspea poiss valibki näiteks viimase. „Tapamajja“ lükatakse sisse kõik neli-viis last. Õnneks pandi neile kaasa ka üks täiskasvanu, kes ütles, et see kõik pole päris… Aga sellest ütlemisest on vähe abi, kui sa oled alles laps ja leiad end lukustatuna „tapamajja“, kus ei tapeta isegi mitte loomi, vaid inimesi. Hämaras ruumis poolikute veriste inimkehadega kotid, kõikvõimalikud ära lõigatud jäsemed ja piinamisriistad, seintele verega kirjutatud meeleheide, asja elavdamiseks veel kõlarist tulevad sosinad ja karjed (ma ei hakka kõiki õõvastavaid pisidetaile siin kirjeldama)… Uuuuhhh, mul hakkas endalgi jube ja vastik ainuüksi seda kirjeldust kuuldes… Mida pidi tundma siis laps, kellele öeldakse, et kui te tunni ajaga ülesandeid ära ei lahenda, siis „tuleb teie sõber psühhopaat“… ja ajamõõtja helendavad numbrid seinal muudkui loevad minuteid vähemaks…

Ja teate, kui ma olin oma lapsele kaks tundi teraapiat teinud (ja ma näen, et see teraapiaprotsess tuleb veel pikk), ütles ta, et meil polnudki kõige hullem, ühes teises toas (kuna sünnipäevaliste seltskond jagati mitmesse tuppa) oli öeldud, et kui te välja ei pääse, siis täpselt tunni pärast lõhkeb pomm…

Lihtsalt karjuda tahaks, et kas mõnel täiskasvanul seal mõistust ka peas on!?!?!? Minul on teadmine ja oskus, kuidas praegu oma last aidata, aga enamikel vanematel ju pole sellesarnast psühholoogilist haridust ja ettevalmistust. Kui teie laps on põgenemistoas käinud, siis proovige ta rääkima saada, et ta räägiks, räägiks, räägiks. Poisidki olid seal öelnud, et „oi, mulle see ei meeldi…“, aga poisid peavad ju „kõvad mehed olema“ ja võib-olla ei julge mõni poiss kellelegi rääkida, et ta kartis ja see kõik jääb tema sisse ja siis ükskord täiskasvanuna jõuab ta (loodetavasti) terapeudi juurde, kes aitab tal lahti muukida tema ärevushäire või mingi muu psüühilise probleemi algpõhjuse, mis juhtus kuskil põgenemistoas, kui ta oli veel laps…

Paljudel täiskasvanutel on vist endale pideva uue ja ägedama stimulatsiooni otsimisega igasugune piiritunne ja adekvaatsus nii paigast ära, et nt põneva raamatu lugemine või filmi vaatamine ei tekita enam piisavalt adrenaliini ning siis on vaja midagi „kangemat“… ja nad teevad endale „mängutoa“, kus tunda ennast päriselt… Aga asi läheb täiesti käest ära, kui me täiskasvanutena ei tee enam vahet, mis on sobilik lastele ja mis mitte. Paljud filmid ja teatrietendused on ju siiski määratletud, alates millisest vanusest on publik oodatud. Miks põgenemistubade puhul seda ei tehta!? Tahetakse lastele elamust pakkuda??? 

Kas meie lastel on veel vähe hirme? Kas Eestis on veel liiga vähe traumeeritud täiskasvanuid?”, seisab sotsiaalmeediasse postitatud avalduses.

Vaata algset postitust siit