KAALULANGETAJA PAULA: Tunnen end juba nagu bikiinifitnessi modell

Mis mõjuks kaalulangetusele paremini kui tuhandete naiste hindav pilk? Nii otsustas Paula, et viib enda programmi läbi buduaarikate silme ees, pidades kaalublogi buduaar.ee lehel, kuni eesmärk täidetud.

Loe, mis tunded on Paulal peale teist nädalat.

Aeg lendab. Teine nädal on läbi ja mul on väga hea olla. Treenida olen jõudnud sel nädalal neli korda, aga õnneks pole enam lihased nii valusad. Kannatab olla küll. Ma tean, et mu paksu naha alt pole silmaga veel mingeid lihaseid näha, aga tunne on küll selline, nagu oleksin juba bikiinifitnessi modell. Päriselt, mu rüht on paranenud, sest hoian ise seda teadlikumalt. Õlad ei ole ka longus enam, käin ringi uhkelt rind ees ja magusvalus tunne kõhulihastes sunnib hoidma kõhtu sees. Treeningkavaga sain peaaegu sõbraks, jõudsin seda üle päeva kaks korda läbi teha, kuid ikka veel mitte päris otsast lõpuni. Ajalimiit tuleb ette. Ja trepijooksul käisin, 80 astet üles heas tempos 10 korda, see tegi kokku 800 astet üles, teise 800 astet tuli alla ka minna. Väga hea treening oli. Raske ka, omajagu kaalu on mul ikka ju veel seljas ja seda edasi-tagasi ning üles ja alla vedada on ettevõtmine omaette. Higi lahmas voolata, pulss oli üleval ja jalad värisesid all. Sinna otsa tegin veel 60 kükki ja sama palju kõhulihaseid. Ulme. Lihtsamaks on muutunud ka venitamine. Ei ole enam sellist kuubiku tunnet, natuke juba tuleb välja. Loomulikult lipsavad ikka veel vahest sisse ka mõtted, et miks ma seda teen, kas on ikka vaja seda piina ja pingutamist?!? Aga kui pärast trenni pesemast tulen, on enesetunne hoopis teine ja rahulolu istub mul hinges raudkindlal kohal.

Toitumisega on nii, et tervest nädalast pidasin vastu kuus päeva ja toitusin nii, nagu pidi. Ühel päeval ainult tuli üks torditükikesekene sisse. Ma ei tea, mis juhtus. Oli sünnipäev ja see tort oli nii ahvatlev ja kuidagi iseenesestmõistetavalt tuli mul seda ju ka süüa. See oli nii hea. Ja ma lohutasin ning petsin oma mõistust sellega, et biskviidi vahel oli ju kohupiim mustikate ja vaarikatega ning see on ju ometi väga tervislik. Õnneks polnud see suur tükk ja ma tõesti piirdusin ainult selle tükiga, aga hinges ikka kripeldas. Pühapäeva õhtul tegin tavapärase 5 km tempokõnni asemel 10 km kõndi ja lootsin olla sellega nüüd tasa.

Mida ma siis söön igapäevaselt? Lihtsam oleks küsida, mida ma ei söö. Ma söön peaaegu kõike, mis on tervisele hea. Kahe nädalaga olen ma lahti saanud vajadusest süüa ilmtingimata kartulit või pastat või riisi. Ma söön leiba, sinki ja juustu, muna ja liha. Veel kuuluvad mu igapäevastesse valikutesse tomatid, kurk, avokaado, lillakapsas, brokoli, punane peet, porgand ja suvikõrvits. Väga head kaaslased igasuguse lihaga. Supi kõrvale ei pea ka poolt pätsi leiba sisse sööma, piisabki ainult supist endast. Vett olen alati hea meelega joonud, seda läheb ikka oma 1,5 l päevas. Piima vahetasin keefiri vastu ja alkoholist loobusin praegu üldse. Kohvi joon vastavalt enesetundele.

Kaalukadu on jällegi kena keskmine – 800 g ja see teeb kahe nädalaga kokku 1,5 kg. Väike samm on astutud, jäänud veel 28,5 kg kaotada. Meel on väga rõõmus just sellest väikesest asjast. Igal hommikul kaalule astudes näha, et see on kas langenud või vähemalt pole tõusnud, on nagu millegi võitmine. Omaette vannitoas löön minagi oma rusikad taeva poole ja kuna pere alles magab sel ajal ja ma oma väikese võidu üle kiljuda ei saa, siis teen peeglisse iseendale erinevaid võidugrimasse. Igatahes algus on tehtud. On seda vähe või palju, see pole oluline. Marek K. ütleb, et see on täiesti okei. Mina arvan ka nii. Mis teie arvate?

Hoia mu teekonnal silma peal, löö ise ka selg sirgu ja vea trennipüksid jalga ning ära ära kao. Jälgi mind ka prettypaula.com