Kahe naise kogemused: kallim röövis mu rahast paljaks

Kahe naise kogemused: kallim röövis mu rahast paljaks

Alatihti räägitakse noortest naistest, kes salakavalalt rikkaid vanamehi ümber enda sõrme keeravad. Neid naisi huvitab vaid üks – mehe rahakott. Mis saab aga siis, kui rollid vahetuvad ning rahaahneks osapooleks suhtes on hoopiski mees? Siin on kahe naise kurvad kuid õpetlikud lood sellest, kuidas mehed nad rahast tühjaks tegid. 

Alatihti räägitakse noortest naistest, kes salakavalalt rikkaid vanamehi ümber enda sõrme keeravad. Neid naisi huvitab vaid üks – mehe rahakott. Mis saab aga siis, kui rollid vahetuvad ning rahaahneks osapooleks suhtes on hoopiski mees? Siin on kahe naise kurvad, kuid õpetlikud lood sellest, kuidas mehed nad rahast tühjaks tegid. 

See kõik sai alguse, kui olin just 18 saanud. Kohtusin Markoga oma esimesel töökohal. Temasse armumine polnud keeruline ja õige pea otsustasime juba leivad ühte kappi panna. Alguses sujus kõik justkui õlitatult. Olime koos õnnelikud, teenisime mõlemad täiesti arvestatavat raha ja vaikselt hakkasimegi pere loomise peale mõtlema. Selleks hetkeks, kui rasedaks jäin, olime koos elanud juba kolm aastat. Ajani, kui ma beebiga koju jäin, olime kõik kulutused omavahel ilusti pooleks jaganud. Üüri maksime pooleks, kommunaalid, toidu ja muud igapäevased kulud samuti. 

Kuna olin viimase tööl oldud aasta jooksul ametikõrgendust saanud ning seeläbi veelgi paremat palka teenima hakanud, oli minu emapalk tolle aja kohta päris kobe – umbes 14 000 krooni kuus. Kuid üsna pea sai sellest hoolimata õnn meie majast otsa. Marko hakkas aina tihedamalt minu käest raha küsima. Tal oli selle jaoks alati väga hea põhjendus. Küll polnud ta oma palka õigel päeval kätte saanud või siis oli vaja autoga seoses mingisuguseid remondikulusid kanda. Mida aeg edasi, seda tihedamalt ta minult raha küsis ja summad muutusid samuti aina suuremaks. Hakkasin lõpuks kahtlustama, et midagi on totaalselt mäda, aga taas kord suutis Marko mu maha rahustada. Ta väitis, et tuleb vanast töökohast ära ning uus ning tasuvam ametikoht on tema jaoks juba valmis. 

Ühel päeval võtsin lapse kaasa ning läksin sõbrannadega kokkulepitud lõunale. Me polnud juba ammu kõik koos kokku saanud ja omavahel jutustades kadus aeg lausa käest. Pakkusin välja, et maksan arve ise, kuna mul oli nädala eest sünnipäev olnud – siis oleks lõuna ühtlasi ka minu sünnipäevapeo eest olnud. Sel hetkel muutus tore päev täielikuks õudusunenäoks. Palusin kelneril arve tuua ja andsin talle selle tasumiseks oma pangakaardi. Kujutage nüüd ette minu üllatust, kui teenindaja teatas, et kaardil pole piisavalt vahendeid. Mulle teadaolevalt pidi seal hetkel olema minimaalselt 10 000 krooni ning arve, mis maksmist vajas, jäi alla 800. Mis mõttes pole piisavalt raha?! Palusin teenindajal uuesti proovida. Ja uuesti. Ja veel korra. Ei midagi – tulemus oli ikka sama. Lõppkokkuvõttes pidid sõbrannad arve omavahel ära jagama ja ka minu osa kinni maksma. 

Kohe, kui restoranist välja astusin, helistasin Markole, kes oli nõuks võtnud oma telefonile mitte vastata. Saatsin talle mitu sõnumit, küsides, et kas ta teab, mis minu rahast saanud on? Ka nendele ei õnnestunud vastust saada. Läksin siis lähimasse pangakontorisse ja küsisin sealselt teenindajalt, mis minu kontol viimasel ajal toimunud on. Siis selguski karm tõde: eelmisel õhtul oli minu kontolt kogu raha sularahaautomaadist välja võetud. Ma olin täielikus šokis! Ainuke, kes mu kaardile ligi pääses ja selle koode teadis, oli ju minu lapse isa ja elukaaslane. Kuna Marko ei söandanud endiselt oma telefonile vastata, otsustasin koju minna. Panin lapse magama ja jäin meest koju ootama. Keda aga ei tulnud, oli Marko. Hommikuks oli ta mulle sõnumi saatnud. Selle sisu on mul siiani väga erksalt meeles. “Anna palun andeks. Mu elu oli kaalul. Teil on minuta turvalisem. Ärge oodake mind, ma olen juba Eestist läinud.” Ma ei teadnud, mida teha või mõelda. Proovisin talle veel mitmeid kordi helistada, kuid miski ei andnud tulemust. Mu mees oligi nelja tuule poole läinud ning oma lapse ning naise väga halba olukorda lahendama jätnud. Laps on nüüd juba viieteistkümneaastane ning kumbki meist pole Markost tänase päevani midagi kuulnud. Mind painab see lugu siiani, sest ma ei tea ikka veel, miks ta nii tegi. Kõik tundus ju korras olevat. Ma ei taha teda oma ellu tagasi, ainus, mida sooviksin, oleks selgitus. 

– Maria (37) 

 

Mulle meenub aeg, kus mu tollane elukaaslane otsustas mu elu salaja päris ebameeldivaks teha. See toimus 2007. aasta lõpus, olime Andresega koos olnud umbes aasta ja neli kuud. Loomulikult oli elu idüll – tema teenis hästi, mina käisin ka tööl ja umbes viiendal koosoldud kuul otsustasime, et võiks tegelikult ju koos elada. Tol ajal üürisime korterit (Andres lõpetas oma üürilepingu ära, kui kokku kolisime), aga meil mõlemal oli kindel soov oma pesa soetada ja seda niipea kui võimalik. Kaalusime erinevaid variante ja Andresel tuli mõte, et võiks teha eraldi konto, kuhu mõlemad saaks siis raha kanda. Plaan tundus nii hea, et avasin juba paari päeva pärast enda nimel panka arve, kuhu siis otsustasime iga kuu natukene kõrvale panna, et korteri sissemaksuks oleks oma raha olemas ja ei peaks käendajat otsima hakkama või tagatist panti panema. Idee oli väga hea ja see toimis ka, sest me mõlemad töötasime ja tulevik tundus sel hetkel tõesti helge.

2007. aasta suvel kaotas Andres aga ootamatult töö. Detailidesse ei hakka langema, aga ta oli sündmuste käigust tõsiselt löödud ja seetõttu lausa kaks kuud nii kehvas olekus, et ta isegi ei viitsinud midagi uut otsida. Andres hakkas rohkem jooma, passis päev läbi kodus telekat või siis käis sõprade pool telekat vaatamas ja õlut joomas ning koju jõudis alles öösel või siis järgmise päeva lõunal. Mina töötasin nüüd siis kahe eest, aga kuna kõik oli sel hetkel minu õlgadel, siis ei saanud me enam raha oma kodu ostuks kõrvale panna. Ühel hetkel pidime ka sellest reservist kulude katteks pigistama hakkama.

Aeg läks edasi, Andres ei leidnud endiselt tööd ja tulevik enam nii helge ei paistnud, aga saime kuidagi ikka hakkama. Mida Andres päeval tegi, seda ma ei teadnud. Ta oli pahatihti nii halvas tujus, et ei olnud soovi temaga ka suhelda, et uurida, kuidas läheb ja millega ta päeval tegeles. Keskendusin oma tööle, et me täiesti hätta ei jääks. Ühel päeval tuli postiga koju kummaline kiri. See oli saadetud inkassost. Lugesin selle läbi ja mäletan, et ma lihtsalt vajusin põrandale kokku. See, mis ma just lugenud olin, ei saanud ometi tõsi olla! See kiri oli juba tegelikult kolmas. Minu jaoks oli see üllatus, sest tavaliselt käis postkasti tühjendamas Andres ise. Aga siis hakkas pilt ilmet võtma. Andres ei olnud mulle oma päevastest tegemistest väga palju rääkinud. Kuid nüüd olid minu nimel olevad kontod arestitud, kuna ma ei olnud tagastamata võla asjus inkassofirmaga ühendust võtnud. 

Kui Andres sel õhtul koju tuli, siis ma loomulikult lendasin talle turja, et mida see kiri tähendama peaks. Õnneks oli ta sel päeval kaine ja otsustas mulle kõik ausalt ära rääkida. Andres oli hakanud suurest igavusest kasiinos käima. Alguses niisama odavat õlut joomas ja masinate taga istumas. Lõpuks aga läks hasart muidugi suureks ja lõpptulemus oli SMS-laen. Kuid see polnud sugugi kõik. Loomulikult oli kadunud ka meie korteriostuks kogutud raha. Või õigemini, mis sinna veel jäänud oli, pärast seda, kui Andres töö kaotas. Niimoodi siis oligi mu raha kadunud. Palk oli läinud, säästud samuti ja kuna laen oli võetud minu nimele, siis leidsin ennast suisa pankrotist. Andrese viskasin ma kodust välja ning ma pole temaga enam sellest ajast saati suhelnud. Mõnda aega ta ikka proovis minuga kontakti astuda, kuid sai ilmselt aru, et pole mõtet pingutada. Õnneks sain olukorra toetavate sõprade ja perekonna abil lahendatud. See on tõesti õppetund kogu eluks -enda konto andmeid ei tasu mitte mingil juhul teistele teatavaks teha. 

 – Ave (35) 

 

Buduaari kirjakast