KAIDI KARILAID: Kuidas päriselt hoolida ümbritsevatest inimestest?

Õnnekoolitaja Kaidi Karilaid arutleb teemal, miks paljud peavad teisest inimesest hoolimiseks seda, kui tema pärast pidevalt muretsetakse ja tema elu kontrollitakse. Mis on need märgid, mis näitavad, et päriselt hoolitakse ümbritsevatest inimestest?

Kuidas te defineerite sõna „hoolimine“?

Enne ütlen, mis minu meelest seda ei ole, kuigi me oleme harjunud seda pidama hoolimiseks: muretsemine, kontroll, kellegi eest valikute tegemine. Aga mis siis, kui hoolimine on tegelikult teise inimese valikute austamine? Kas sa ei saa päriselt hoolida, kui teine inimene teeb midagi sinu meelest valesti? Me oleme hoolivuse defineerinud muretsemiseks või me käitume muretsevalt arvates, et me hoolime. Või me õigustame end „ma ju muretsen, sest ma hoolin“. Kui paljud tahavad kontrollida teiste valikuid? Õige hoolimine on teise valikute austamine, lubades tal mida iganes valida, öelda ja olla, elada oma elu. See on tõeline hoolimine.

Isegi siis, kui ta valib halva?

Vahel on nii, et kui keegi saab mingi jamaga hakkama, siis me hindame selle olukorra hetkega valeks ja halvaks. Kui me jääme aga austavasse seisundisse   ̶  et kui on vaja mingit panust, siis ma olen olemas  ̶  võivad sellest sündida tohutud muutused selle teise inimese jaoks. Ta võib vabalt kohe endale teadvustada, milline on see olukord, mille ta lõi, see hakkab tema jaoks selginema ja ta teeb ise järeldused. 

Tõeline hoolimine on teise inimese valikute austamine. Mis on austamine? Me ei saa kunagi teist inimest austada ega temast hoolida, kui me ennast ei austa ja endast ei hooli. Enesest hoolimine tähendab seda, et sa tead, mida sa teed, sa oled enese südamega kontaktis. Sa hoolid endast, sa ei tee endale ühtegi allahindlust, sa ei jookse välise maailma järgi, vaid jääd endale kindlaks. Sa tead, mis loob sinu jaoks väärtuslikku elu. Sa ei lähe kollaste siltide ega ahvatluste järgi.

Kui teistest hoolimise esimene samm on endast hoolimine, endale kindlaks jäämine, oma soovide austamine, siis kas ei ole ohtu, et endast liiga palju hoolimine läheb üle egoismiks?

Ego võib olla väga mitme tähendusega. Oled sa märganud, kui keegi on oma elus väga enesekindel, siis väga paljud inimesed tahavad talle öelda, et ta on ülbe või egoist?

Seda juhtub tihti. Näiteks kui keegi kolib maalt linna ja poole aasta pärast kuuleb oma kodukülas, kui ülbeks ta on läinud...

Just! Kust see tuleb? Kui koduküla rahvas arvab, et sa oled ülbeks läinud ja egoistlik, siis nad elavad oma elu väiksemas ja kitsamas maailmas, nad ei vali ennast. Neid huvitab, mis naabrinaine räägib, kuidas tema oma elu elab, kui palju naabri Ülo alkoholi ostab, kellel on muru rohkem või vähem niidetud. Nad elavad kellegi teise elu, mitte enda oma, mis tähendab, et nad ei hooli iseendast. Neile tunduvad need inimesed, kes päriselt iseendast hoolivad, näiteks valivad maal elamise asemel hea töökoha linnas, ülbed ja egoistlikud.

Päriselt egoistlik on see, kui ma hakkan üle laipade minema. Sildistan, et tema on vale ja mina olen õige. Iga hinna eest kellestki parem olemine ei ole lahkuse ega hoolimise tunnus. Kas ma olen kellestki parem? Kas ma olen kellestki ilusam? Ei, me oleme kõik unikaalsed, täpselt sellised nagu me oleme. Sa ei saa hoolida teistest, kui sa ei hooli iseendast. Sa ei saa näha teise inimese erilisust ja imelisust, kui sa ei hooli iseendast.

Mis iseloomustab inimest, kes hoolib iseendast ja on võimeline päriselt teisest hoolima?

Ta on täiesti rahulik, ta on väga kohal, sõnad tema suust tulevad südamest, ta ei lähe kaasa draamaga, hinnangutega, ta tänab inimesi. Ta ei tee ühtegi liigutust, et kuidagi võidelda selle välise maailmaga. Ta on rahus, rõõmus kõigega, mis on, midagi pole valesti.

Kuidas saada aru, et teine inimene minust päriselt hoolib?

Ta ei ütle sulle ette, mida sa tegema pead, ta ei tänita, ta küsib sinult „mis sulle päriselt meeldib?“, ta huvitub sinust. Enamik inimesi tahavad olla huvitavad, aga mitte huvitatud. Väga paljud neist, kes tulevad küsima, kuidas mul läheb ja kellele vastan, et suurepäraselt, hakkavad kohe otsa rääkima, kuidas nendel läheb. Seega neid tegelikult ei huvita üldse, kuidas mul läheb. Kuidas sa saad tõeliselt hoolida ümbritsevast? Sa oled huvitatud, küsides, kuidas sul päriselt läheb, mis on sulle oluline, mida sina armastad, mida sa veel tahaksid elus teha, mis sulle rõõmu teeb. Kui palju on sinu elus neid inimesi, kes sinult seda küsivad? Mis oleks siis, kui sa hakkaks seda ise endalt ja teistelt küsima?