KAIRI LUGU: olin 18, kui maitsesin esimest korda liha ja maiustusi!

45 kommentaari
KAIRI LUGU: olin 18, kui maitsesin esimest korda liha ja maiustusi!

Meie kodus on tervislikust toitumisest alati väga lugu peetud. Ma võiks öelda, et isegi liiga palju, sest mida ja kui palju süüa tohib, on mulle kogu elu ette dikteeritud. Nüüd on olukord natuke leebem, sest olen täisealine, aga nii lasteaias kui koolis olid mulle nii mõnedki toidud keelatud. Näiteks ei olnud ma kuni 18-aastaseks saamiseni maitsnud kartulikrõpse ega Coca-Colat, friikartulit ega kartulisalatit, viinerit ega vorsti, karamellikommi ega jäätist, sest vanemad keelasid selle ära.  

Meie kodus on tervislikust toitumisest alati väga lugu peetud. Ma võiks öelda, et isegi liiga palju, sest mida ja kui palju süüa tohib, on mulle kogu elu ette dikteeritud. Nüüd on olukord natuke leebem, sest olen täisealine, aga nii lasteaias kui koolis olid mulle nii mõnedki toidud keelatud. Näiteks ei olnud ma kuni 18-aastaseks saamiseni maitsnud kartulikrõpse ega Coca-Colat, friikartulit ega kartulisalatit, viinerit ega vorsti, karamellikommi ega jäätist, sest vanemad keelasid selle ära.  

Ka teiste laste sünnipäevatortidest jäi mul alati tükike saamata. Kuna isa on endine tippsportlane, siis on tema toitumist noorest peast jälgitud ja nii on ka tema minu ja mu õe toitumise otsused kõik enda peale võtnud.  Kuna ema on pool elu isa kõrval veetnud, siis toitub ka tema täpselt nii, nagu isa ütleb.  Mõelda vaid, oma esimese valgest jahust pannkoogi sain maitsa ka alles siis, kui vanemate kodust ära kolisin. Olin siis 19-aastane. 

 

Ma ei saa öelda, et meid oleks otseselt näljutatud, aga paljud toiduained nagu näiteks sea- ja loomaliha, friikartulid ja kõik muu friteeritud toit, kommid (välja arvatud kodus tehtud tooršokolaad), küpsised ja saiakesed on olnud meie kodus välistatud toit. Jäätist sõime suvel iga päev, aga see oli ema enda tehtud külmutatud jogurti-, mahla- ja marjapulk.  Ka tort oli laual, aga see koosnes peamiselt tarretatud jogurtist ja puuviljadest. Tegelikult ei ole ju midagi halba selles, et sind suunatakse teadlikult häid ja tervislikke asju sööma juba lapsest peale, aga sellise elu juures häirisid mind paljud asjad, mis kokkuvõttes hakkasid teismelisena tõsiseid psühholoogilisi probleeme tekitama. Esiteks oli lihtsalt ebamugav iga kord teistele seletada, miks mina ei tohi sünnipäevatordist tükki saada. Keegi lihtsalt ei uskunud, et mu vanemad ei luba isegi seda mitte maitsta. Teiseks tahad ju ikka uusi asju proovi, seda enam, kui näed, et kõikidele teistele need nii väga meeldivad ja maitsevad. Aga minu isa meelest oli kõik ebatervislik lausa kuradi enda sünnitatud ja kui annad näpu, siis ta võtab käe.

Kui olin väike, siis tundus see põhjendus, et mingi toiduaine ei ole mu tervisele hea, piisav põhjus olema, et ema-isa sõna kuulata. Vanemaks saades aga tekkis mul aina rohkem küsimus, et miks siis täpsemalt mingit asja süüa ja proovida ei tohi. Mu isal oli veendumus, et osad toiduained tekitavad sõltuvust ja kuuluvad samasse kategooriasse nagu narkootikumid ja alkohol. Et kui ühe korra magusat proovid, siis jätab keha selle tunde meelde ja hakkadki janunema selle järele. Seevastu igasugune liha pidi kehasse imepisikesed ussikese laadsed bakterid viima, kes siis meie sees elama hakkavad ja meie organismi koormavad.  Tõestuseks, et mina olin ussikestest vaba, oli isa sõnul ka see, et kui tubli ma spordis olen. Jah, spordis olin ma tõesti alati esimene, ilma trenni tegematagi olin alati kõiges kõikidest parem, aga kas see hind seda väärt oli, ei oska ma tõesti öelda, sest minust tippsportlast pole saaanud. Põhjus lihtsalt selles, et mind huvitavad hoopis teistsugused asjad.

Umbes 15-aastasena tekkis mul täielik viha oma vanemate vastu. Ma hakkasin nende väärtushinnangute vastu sõdima ja ostsin endale koju nn keelatud toiduaineid. Sellepeale läks asi kodus väga hulluks, mul keelati igal pool käimine ära ning karistuseks pandi 2 nädalasele toortoidudieedile, et end mürkidest puhastada. Aga ma ei andnud alla, nüüd hakkasin hoopis salaja uusi asju maitsma ja proovima. Mäletan, kuidas ema andis mulle raha, mille pidin viima kooli ekskursiooni rahaks. Ma jätsin selle raha endale, otsustasin ekskursioonile mitte minna ning ostsin selle raha eest erinevat sööki supermarketist. Et lihtsalt saada teada, mismoodi maitseb üks võine crossaint-saiake või siider, pasteet, juustupulgad ja Kellukese limonaad. Ükskord avastas ema mu taskust ostutšeki ja sellest tuli taas väga suur skandaal. Isa on mul selline inimene, kes oskab väga sõnadega haiget teha. Juba lapsest peale oskas ta alati nii öelda, et ma ise vabatahtlikult ei tahtnud neid asju süüa, sest ma tundsin, et ma teen midagi väga paha. Selliste asjade söömine võrdus minu jaoks varastamise ja valetamisega. Lisaks armastab mu isa teiste inimeste toitumisharjumusi kommenteerida koos selgitustega, mis haigused sellel või teisel mu tuttaval olla võivad ja mitu grammi usse nende sees elab. Eriti ebameeldiv on seda kuulda boyfriend’ide kohta, kes kõik on olnud täisjõus tugevad lihasööjad mehed.

 

Lisaks väga piiratud valikuga toitumisele pidime me kaasa tegema ka isa erinevaid eksperimente. Näiteks tuleb mulle meelde, kuidas me organismi puhastamise nimel nädal aega vaid mingit spetsiaalset püha vett jõime. See oli kooliajal ja ausalt öelda võttis viiendal päeval koolis tundide ajal ikka pildi silme eest mustaks. Lugematu arv kordasid ma lihtsalt nutsin, tahtsin põgeneda, veene läbi lõigata ja olin lihtsalt õnnetu, et mul on sellised vanemad ja et mulle on keelatud normaalne noore inimese elu. Ootasin päeva, mil saan kodust lahkuda. Siis lõpuks see päev tuli, kolisin ära Tartusse ja sain paari aasta jooksul kõik ära proovida, isegi Extacy tabletid ja kõikvõimaliku alkoholi. Ja teate, ma pean tunnistama, et see kõik ongi Kuradist – meie keha ei vaja neid asju ja need hävitavad meie meele- ja kehaerksuse ja tundevõime. Mul on hea meel, et olen saanud erinevaid asju (vanemate teadmata) tänaseks proovida, sest ma tean nüüd ise, et mitte midagi pole head alkoholis, narkootikumides, saiakestes, lihas ega  friikartulites. Küll aga on palju head selles, kui need sinu ellu lihtsalt ei kuulu. 

Ütleme nii, et mu vanemate õpetused on olnud õiged, aga taktika oli vale ja psüühiliselt traumeeriv. Minu isa ju ise oli oma nooruses kõiki neid toite proovinud, mis ta meile õega täielikult ära keelas. 

Praegu ma toitun suuresti nii, nagu mind on kasvatatud. Mulle ei maitse liha ega lihatooted, sest mu kehal on lihtsalt nii raske ja paha olla peale selle söömist.  Ma pole kunagi maitsnud viinerit või lastevorsti ja isegi ei taha seda teha – ainuüksi lõhn on ebameeldiv. Sama lugu on ka magusaga – saiakesed ja kommid tekitavad tõesti sõltuvust, kui neid oma päevakavva liita. Lihtsam on neid üldse mitte tarbida, kui võidelda iseendaga, et kas võtta veel üks või mitte.  

Keha teab, mis on hea ja kui ta ütleb sulle seda. Kui toit tekitab raskustunnet, gaase või muid vaevuseid, siis järelikult on see sobimatu toit. Sööma peab selliseid asju ja sellises koguses, et peale sööki oleksid nagu auto, kes tuleb täispaagiga kütusetanklast ja on valmis sadu kilomeetreid maha sõitma, ning sel viisil toitudes oled peale öist magamist nagu auto, kes tuleb hooldusest ja pesust. Sa oled see, mida sööd. Ja nii ongi!