KAKS ASJA, MIS valmistasid paljudele laulupeolistele pettumust

Isamaaline nädalalõpp ja juubelilaulupidu tõstis arvatavasti kõikide eestlaste meeleolu ja eneseväärtust. Pisarad, mida poetati armastusest isamaa vastu nii laululaval kui televiisorite ees, panid unustama igapäevamured. Oli imeline ja õilsaid tundeid täis nädalalõpp. Ometigi jäid paljude eestlaste südant kriipima mõned valupunktid, mis suursündmuse organiseerimise juures olid tähelepanuta jäänud.

Kõige suurema pettumuse osaliseks said need, kes tulid pühapäeval laulupeole, aga kellele ei jätkunud pileteid. Mõned elasid pahameelt välja piletimüüjate peal, teised aga sotsiaalmeedias. Kunagi varem ei ole laulupeol juhtunud nii, et poole ürituse pealt lõpetatakse piletimüük. " Kahju, et selliseid asju ette ei mõelda. Kui lauluväljakul korraldatakse suurkontserte, siis on alati ette teada, mitu piletit müüki tuleb ja jooksvalt antakse ka infot, mitu piletit sellest on välja müüdud. Laulupeo puhul aga puudus igasugune eelinfo ning inimesed, kes olid sõitnud spetsiaalselt kohale teisest Eesti otsast või välismaalt, jäeti lihtsalt ukse taha," kurdab üks pettunud peoline Buduaarile, kes tähtsa sündmuse puhul oli saatjaks ka kahele väliseestlasele.  Ühel neist oli pilet ette ostetud, teine aga pidi peole kaasa elama Maarjamäe lossihoovis. 

Teine suurem probleem oli peojärgne transpordiühendus. Ka selles osas nappis infot ning isegi reaalajas ühistranspordi liikumisi kajastav veebileht transport.tallinn.ee ei andnud ühtegi vihjet selle kohta, et mõni buss võiks tulemata jääda. Vastupidi, sealt oli näha, et kohe-kohe on buss saabumas peatusesse. Inimesed seisid bussipeatustes ja ootasid, nende seas oli palju vanemaid inimesi ja väikelapsi. "Lapsed olid väsinud ja me ei osanud midagi peale hakata, sest infot ühistranspordi kohta ei olnud. Siis keegi ootajatest teadis rääkida, et kas eelmise laulupeo ajal ei liikunud ühistransport. Me hakkasime lõpuks jalutama ja läksime kohani, kus politsei oli tee blokeerinud ning küsisime politseinikult, kaua liiklust kinni hoitakse. Uskumatul kombel ei osanud ka nemad öelda, kaua see kesta võiks. Vastus oli, et võib olla tund aega, aga võib olla kaks. Nii me siis hakkasime astuma väikeste lastega Viimsi poole, käisime maha ligi 3 kilomeetrit, enne kui tekkis võimalus tellida takso," räägib kahe väikese lapse ema Buduaarile. "Tahtsime kutsuda autot endale vastu, aga Pirita sillast edasi hoiti liiklust kinni. Kõige imelikum oli see, et teed olid tühjad ja puudus igasugune vajadus liiklust kinni hoida."  Perekond tunnistas, et vaatamata sellele, et koju jõuti jalad rakkus alles peale südaööd, jättis üritus nii lastele kui emale unustamatu mulje. " Järgmisel korral läheme kindlasti jälle, aga siis jalgratastega," ütleb ema.