Kerttu kiri: läksin lastega reisile ja tagasi tulles oli majas juba uus naine

See kõik algas eelmisel suvel. Saime kutse pulma ja mina otsustasin lastega koju jääda, sest kõige pisem oli sel hetkel alla aasta vana. Seejärel otsustasime kogu perega Bulgaariasse puhkama sõita. Henri otsustas sinna natuke kauemaks jääda ja mina lendasin lastega tagasi Eestisse. Oleks ma siis teadnud, et kui mina Tallinnas lennukilt maha astusin, sammus Henri armuke samas lennujaamas Bulgaariasse suunduva lennuki poole. 

Sügisel hakkas Henri tihti nädalavahetusteks ära kaduma. Ta ei vastanud kunagi oma telefonile ja mul polnud aimugi, kus mu laste isa olla võiks. Ühel hetkel olin lausa nii mures, et otsustasin politseisse helistada ja ta kadunuks kuulutada. 

Hakkasin kahtlustama, et tal võib armuke olla. Kevadeks nuhkisin välja, kellega tegu, ja läksin selle naise töö juurde - siis sain asjadesse koheselt selgust! Kui mina teadsin, et mu mees käis talvel sõpradega Egiptuses puhkamas, siis tegelikult käis ta seal hoopis oma armukesega. Kõik need nädalavahetused, kui mees kadunud oli ning kõik tööalased reisid, kuhu perega minna ei sobinud, veetis ta koos selle naisega. Kui mind kodus polnud, käis too naine meie kodus… meie laste kodus ja kokkas mu ämmale piduliku lõunasöögi. 

Sel hetkel sai mul kõigest kõrini, otsustasin lapsed võtta ning Hispaaniasse minna. Lihtsalt mõelda, mida oleks õige edasi teha. Olin siis seitsmendat kuud rase. Arutasime Henriga pikalt, millised meie suhted edaspidi olema saavad. Lõpuks leppisime kokku, et lendan tagasi Eestisse, tema kolib välja ja mina saan lastega meie majja elama jääda. Tulimegi tagasi! Lastega koju jõudes ootas meid ees halb üllatus - Henri oli koos selle tšikiga kohal. Seisin viimast kuud rasedana, kaks väikest last käekõrval, vaatasin oma mehele otsa ja olin suures segaduses. Ka armuke oli silmnähtavalt üllatunud. Henri hakkas tibile õhinaga olukorda selgitama - valele järgnes uus vale. Ta väitis, et ma olen lihtsalt üks hull eks ja et meie lapsed polegi üldse tema omad! Henri viskas mu koos lastega majast välja ja keelas rangelt edaspidi isegi väravast sisenemise ära. Kõik minu ja laste asjad jäid sinna majja, ta polnud nõus meile isegi riideid kaasa andma. 

Kõik see tundub mulle siiani uskumatu. Kuidas võib üks isa oma lastele nii teha? Alguses läksin lastega oma vanemate juurde, kuid juba mõne aja pärast pakkisin taas asjad ja lapsed kokku ning lendasin Eestist ära - tagasi tulla ma ei plaani. Paraku jälitab kogu see draama mind ka siin, tuhandete kilomeetrite kaugusel.

Buduaarile Kerttu