“KÕHUL POLNUD ENAM KOHTA, kus arme poleks olnud …”

Nüüd, mil noor ema on oma uue elukorraldusega juba mõnda aega harjuda saanud, teeb ta iga mõne aja tagant sissekandeid ka oma blogisse, kus ta kirjutab beebidest ja oma elust. Sigridilt on palju uuritud, kuidas mõjus kolmikute sünnitamine tema kehale. Et ta ei pelga sel teemal avameelselt rääkida, siis just sellest ta hiljuti ka kirjutas. "Rasedus oli minu jaoks reaalselt täpselt selline nagu olin alati lootnud. Esimesed kuud olid seega vägagi väsitavad ja selle ajaga võtsin ma alla umbes 4-5kg. Teisest poolest rasedusest hakkas juba raskem, aga samas hakkasin siis ka poiste liigutusi tundma (umbes 21. nädalast) ja siis oli endal juba rahulikum ka haiglas käia, sest nende liigutused kinnitasid, et kõik sujub hästi. Seega rasedusega mul tegelikult probleeme ei olnud," tõdeb ta. Kõht hakkas Sigridil venima peale 14. rasedusnädalat. "26. nädalal oli kõht nii suur, et see võis juba vastata full term rasedusele. Kui mul oleks olnud üks beebi ja mu kõht oleks kasvanudki ainult seni kaua, siis oleks ma pääsenud venitusarmidest, aga just peale seda nädalat hakkasid need tekkima ja ma teadsin, et minna on veel mitu nädalat. Seega ma pidin mega kiirelt lihtsalt otsustama, et mind ei huvita, kui hullult neid mulle tuleb, sest see ei tee neid olematuks ja pealegi ma kandsin kolme poissi korraga, olles ise vaid 155cm. Et ma tiigriks muutuks, võttis aega vaid nädala, peale seda polnud mu kõhul enam kohta, kus arme poleks olnud ja naba tahtis ka juba oma teed minna," meenutab kolme poja ema. Sigrid nendib, et rasedus oli tema jaoks raske nii füüsiliselt kui ka vaimselt. "Just vaimselt nähes ennast nii kiirelt nii radikaalselt muutumas - lihtsalt mingi hetk see murdis mu ja ma ei suutnud seda rasedust enam nautida. Just enda füüsiliste muutuste tõttu... " Loe täispikka postitust Sigridi blogis siin.