KOLME POJA ÜKSIKEMA: isad lähevad keerulises olukorras pere juurest ära

Eelmisel nädalas ilmus Buduaari veergudel tunnustatud maadlustreeneri Martin Plaseri arvamuslugu üksikemade ja poegade kasvatamise teemal, mis on toonud kaasa väga palju vastukaja. Martin rõhus oma loos sellele, et paljud üksikemad kasvatavad oma poegadest memmekad, kes elus hakkama ei saa. Martini sõnadest kumas läbi valus tõde...

"Tean, et selle pilliga kutsun madusid, aga võitlus peab algama. Tihti satub Korrus3 maadlussaali naisterahvaid oma poegadega, kellest meheks kasvamist on raske loota. Need pojad on haprad, minu maailmas lontrused, sellised, keda koolides kiusatakse, sellised, kellele Erki Noole maailmas ei anta istet," kirjutab ta.

Loe täispikka Martini lugu siin

Martini kolumni alla kommentaaridesse postitas oma loo kolme poja ema, kes on samuti üksikema rollis ning ta tõdeb, et poegade kasvatamisel ei ole kõik sugugi nii must-valge. "Paljustki õige, aga natuke must-valge. Kasvatan üksi kolme poega ja nad on väga erinevad. On arglik eemaltvaataja, on pea ees tundmatusse tormaja ja on vahepealne tüüp. Erinevad on nad esimesest elupäevast peale. Keegi ei saa muuta nende loomust, aga saab õpetada neid selle loomusega elus toime tulema.

Kui trennidest on jäänud mulje, et just üksikemade pojad on "loobujad", siis võib-olla on siin põhjus ka geneetikas ja/või kodus nähtud käitumismustris - nende poiste isad on mõneski mõttes "loobujad". Elud ja olukorrad on erinevad ja lahkuminekus ei ole üht süüdlast, aga tavaliselt on isad need, kes annavad keeruliseks muutunud olukorras alla ja lähevad pere juurest ära. Ema jääb, püüab edasi ja üritab - mõnikord oskamatult - poissi trenni tuua.

Viidet ei oska praegu anda, aga on uuritud, et üksikemaga kasvaval poisil on täiskasvanuna paremad väljavaated normaalsele pereelule kui üksikemaga tüdrukul. Poisid leiavad puuduva isa asemele "kangelase" meestreeneris, sõbra isas, vanaisas, kasvõi filmitegelases. Tüdrukul on õige mehe kuvandi jaoks oma isa eeskuju olulisem. Ja veel: kuna juba üksikema argipäev tervete lasteaia- ja algkooliealiste lastega nõuab hoolikat planeerimist, siis tunnistan ausalt - kardan laste haigusi ja vigastusi. Aastate jooksul on üle elatud lastel jalaluumurd, peapõrutus, EMO-sse õmblemaminek, operatsioonid jmt. Ma ei saa helistada laste isale, et kuule, ma pean nüüd kohe ühega haiglasse minema, olete teistega paar päeva või nädalat omapead. Ma pean hakkama kombineerima sugulaste ja sõpradega, kas kellelgi oleks võimalik mu laste järele vaadata - ette hoiatamata ja teadmata ajaks. Tööandaja muide ka ei vaimustu, kui ema jälle hoolduslehega kodus, aga kipsis jalaga lasteaeda ei saa ja haiglas pigem eeldatakse, et väikese lapsega on keegi kaasas."