KRISTJAN JÄRVI: ka mina võitlen oma hirmudega!

“Kui kõik oleks alati hea, siis paistaks alati päike. Me ei saa nii elada, sest meil on vaja ka öid – nii toimib ka loodus. Looduses ei eksisteeri stabiilsust, mida me kipume otsima,” mõtiskleb üle maailma kuulsust kogunud sarmikas dirigent  (47), kes on nüüd kodumaal kanda kinnitanud. Tasa ja targu olemine ja kulgemine pole sinu teema – paistad olevat kirglik tegutseja. Ma usaldan oma intuitsiooni ja tahaksin ka teisi julgustada sama tegema, et ei kardetaks oma kõrgemat intelligentsust. Kui oleksime iseendaga ausamad, usaldaksime ennast, siis poleks meil nii palju probleeme. Meid on õpetatud tegema „õigeid asju“ – neid, mis tuginevad fiktiivsele moraalsusele ning meie vanemate maailmavaatele, haridusele, usule ja valitsevale finantssüsteemile. Keelud tulevad kartusest. Ma pole siiani aru saanud, miks ometi ei ela me kogu oma potentsiaaliga! Olen suhtumisega, et parem kahetseda kui karta. Kas sina ei karda siis midagi? Ka mina võitlen oma hirmudega. Kartsin näiteks oma albumit välja anda, sest polnud ammu midagi ise kirjutanud. Olen teinud palju otsuseid, mis võivad teiste jaoks rumalana tunduda, just nagu oleks ma mõne hea võimaluse käest lasknud . Tegelikult ei taha ma ilusaks voolida asju, mis seda ei ole. Ma ei taha teha kompromisse, teades, et asi ei ole õige. Hirmud baseeruvad sellel, et pühendad end teistele tõestamisele. Mõnikord alaväärtustad end seda eneselegi teadvustamata ja paljud on terve elu vaid teistele elanud. Inimesed on loonud standardi, mis ütleb, mis on hea. See ei kehti ainult koolisüsteemis, vaid ka muusikas. Näiteks ei toetata mõnda žanrit sellepärast, et too oleks justkui liialt  kommertslik ja väga head inimesed lüüakse uksest välja, sest nad ei vasta teatud kriteeriumitele – hoolimata sellest, et nad vajaks abi. Ja see kõik algab juba lapsepõlvest. Sa oled palju maailma näinud, aga siiski väga suur Eesti fänn. Miks? Siin on palju väiksem huvi teiste vastu, inimesed pole siin nahaalsed egoistid nagu näiteks Ameerikas. See „mina olen boss“ ja „küll ma veel näitan“ suhtumine, mis valitseb suurriikides, on loonud neis kohtades ebaloomuliku ühiskonna. Isegi kui Eesti on konnatiik, on ta ikkagi armas ja nunnu koht. Ma tõesti loodan, et Eesti ei võta teiste riikide halbu kombeid omaks ja säilitab oma eluviisi ja võitleb omaenda nägemuse eest. Me peaksime siin rohkem üksteist hoidma ja end välismõjude eest kaitsma. Ka minu ainsa albumi moto on „Perspective is reality“ – isiklik perspektiiv, nägemus ja väljavaade elule. Meie kasvatus, arusaam ja suhtumine üksteisest on nii erinev, olgu tegemist inimeste või riikidevaheliste suhetega.  Näiteks seegi, et mõnikord avastad alles peale abiellumist, et mõned asjad klapivad hästi, aga teised absoluutselt mitte. [caption id="attachment_3076310" align="aligncenter" width="605"] Foto: Meisi Volt[/caption] Aga mis siis teha, kui ei klapi? Sa õpid terve elu. Ega mina ei ole kõige parem moraalsuse eeskuju. Olen kaks korda lahku läinud, aga mitte selle pärast, et ma neid naisi ei armastanud. Olen palju kogenud ja see on andud mulle iseendast arusaama, kuidas olla ja käituda. Paljudes asjades olen omale ise augu kaevanud ja sisse hüpanud. Mitte selle pärast, et olen loll olnud, vaid sel ajal ei olnud mul lihtsalt kogemusi. Ma näen, et olen pannud end olukorda, kus tundsin, et tahtsin teistele tõestada, et teen õiget asja, isegi, kui see mulle vale tundus. Ole truu iseendale, siis on kõik hästi. Kuidas on Eestis lood pereväärtustega, on need unustatud? Siin mitte. Eestis ei ole väärtused nii rikutud kui Ameerikas või mujal. Mu naine Hanna-Liis on väga hoolitsev, teeme koos süüa ja külalisi võtame vastu vanaaegselt – koos perega. Mujal maailmas on glamuur asendamas kõike seda, mis on tõeline. Eestis on küll säilinud vanaaegsed ja perekesksed väärtused, kuid nende kõrval on ka üldiselt uudishimulik, vaba ja progressiivne väljavaade elule. Maailmas on kaunis levinud arusaam, et raha teeb õnnelikuks. Seetõttu heidame kõrvale tähendusrikkaid asju, nagu suhted, ja rikume palju lihtsalt raha nimel. Rahal aga – kui sügavamalt järele mõelda – pole tegelikult väärtust. Tõeline edu on hoopis see, kui suudad luua keskkonna, kus inimesed ei karda. [caption id="attachment_3074695" align="aligncenter" width="620"] Meisi Volt[/caption] Sa oled öelnud, et mehed tahavad suhtes ja armastuses kas kõike või mitte midagi. Ma arvan, et naised tahavad ka. Mehed lihtsalt lubavad endale sotsiaalegoismi vaatevinklist rohkem. Mehi on kasvatatud olema mehed, isegi siis, kui nad ei taha. See on aegunud arusaamine. Maailm on muutunud naiste kasuks, aga tegelikult on nad olnud alati võimul – lõppude lõpuks on naine igas olukorras lõplik boss. Mehed omavad küll ka karismat ja sarmi, aga mitte sellises ilusas vormis, nagu on naisel. Mis on sul elus veel vallutamata või puudu? Tegelikult on vallutamine nõme. Kui üldse nii mõelda, siis oled ennast selle mõttega juba saboteerinud. Mida on laste saamine sulle elus õpetanud? Oled öelnud, et viis last on su ainus saavutus ... Miski pole nii tähendusrikas, kui see, et mul on nii marudad tegelased, kes pole sugugi stereotüüpsed lapsed. Nad ei ole head lapsed, vaid krutskeid täis. Sain isaks juba 20 aastat tagasi. Isegi mu isa (Neeme Järvi – toim.) ütles, et ükskõik, mida sa teed, tee armastusega – nii, et tulemust on näha. Nüüd on näha, et lapsed on lõpuks saanud selle isa, kes ma oleks pidanud juba alguses olema. Saan aru, mis vahe on, kui hoolitseda lapse tuleviku eest, ilma neid samal ajal lämmatamata. Ma arutan juba oma aastaseks saava Elsaga elu üle nagu võrdsega. Tahaksin tulevikus hoida teda sellest jamast, mille kohta öeldakse õige, vastuvõetav või standardne. See tähendab seda, et inimestest on karisma kadunud, sest nad peavad mingisugusesse gruppi mahtuma. Mõtlen juba praegu, kas poleks lasteaia asemel muud alternatiivi, kus innustatakse oma iseloomu säilitama. Näen, et Elsas on selline kavalus sees ja ma ei taha, et seda lämmatataks. Kuidas on su elu viimaste aastate jooksul veel muutunud? Eestisse tulek on minu jaoks nagu suur koju tulek. See on olnud põgenemine maailmast, kus olen pikalt tegutsenud . Mitte miski ei asenda kodumaal elamist. Ma tunnen end Ameerikas hästi, aga see ei ole sama, mis kodu. See on esteetiline tunnetus. 2016. aastal oli mul jube suur isiklik krahh – lahkuminek –, mõtlesin, et elu ei ole üldse elamist väärt. Enne kui kohtasin Hanna-Liisi, oli kõik segane, aga loomingurikas elu. Sealt hakkas peale otsing ja muusika kirjutamine. Elu ongi lainetus ja mõnikord peavadki asjad põhjas käima, et siis järgmine kord jälle laineharjal olla. Kui kõik oleks alati hea, siis paistaks alati päike. Me ei saa nii elada, sest meil on vaja ka öid  – nii toimib ka loodus. Looduses ei eksisteeri stabiilsust, mida me kipume otsima. Niisiis võib öelda, et isiklik krahh viis su samas ka praeguse stabiilse eluni. Ma ei oleks kujutanud ette seda stabiilsusena – mulle oleks see tähendanud terve aja dirigeerimist. Praegu aga ei sõltu ma kellestki: mul on oma bänd ja orkester, oma ettevõte ja oma looming. Paljud arvaksid, et see on väga ebastabiilne, aga minu jaoks tähendab see vabadust ja õnne. Olin küll varem edukas dirigent, aga ainult dirigeerimisega tuli mulle lagi ette. Ma ei teadnud enam, kuidas ennast paremini väljendada. Nüüd  näen, mille taha takerdusin. Silmavaade oli liiga kitsas ja vanaaegsele tööstuse mudelile pühendunud. Kas selline ebastabiilsus mõjutab ka perekonnaelu? Hanna-Liis on mulle suureks toeks. Ta pole 100 protsenti klassikaline muusik –  tal on oma kvartett ja projektid ja ta on üldse väga avatud kõigele uuele. Kui ta oleks kontoritööl, siis ta mind ehk nii ei mõistaks, aga me mõlemad kaifime teineteise tegevusi ja ettevõtlikkust. Ta võib näiteks ERSOs mängida, kui ma dirigeerin, aga hiljem võime koos minna Nöepi konsterdile ja ka seda samamoodi kaifida. Ei ole seda, et ma pean tema ees kuidagi teatud viisil käituma –omavahel saame olla tõelised ja täpselt nii, nagu tahame. [caption id="attachment_3076305" align="alignnone" width="2000"] Meisi Volt[/caption] Kas avatus ongi mõnusa suhte saladus? Kui sul on saladused ja hakkad kodus mingisugust spioonielu elama, siis ei ole asjal mõtet. See lõhub kõik ära. Kõik pahad ja vead on vaja esile tuua ja kui neid partneris aktsepteerid ja neid asju ka naudid, siis elu toimib. Head ja vead on nagu öö ja päev – ei saa ühte ilma teiseta. Lihtsalt asjadega leppimine on enda kompromiteerimine – see on keskpärasus ja kõige õudsem asi ning lisaks ka kõikide probleemide algus.