LAPSE KAOTANUD NAISE LUGU: kõik oli korras ja siis äkki…

4 kommentaari
LAPSE KAOTANUD NAISE LUGU: kõik oli korras ja siis äkki…

Pole midagi hullemat, kui kaotada oma laps. Seda valu ei saa kirjeldada, seda ei saa sõnadesse panna ning seda ei sooviks mitte ükski naine mitte kellelegi, ent siiski seda juhtub. Miks saatus nii otsustab, ei tea keegi. Blogija Mallukas jagas oma blogis Eesti naise lugu, kes 2015. aasta sügisel kaotas oma beebi.

Pole midagi hullemat kui kaotada oma laps. Seda valu ei saa kirjeldada, seda ei saa sõnadesse panna ning seda ei sooviks mitte ükski naine mitte kellelegi, ent siiski seda juhtub. Miks saatus nii otsustab, ei tea keegi. Blogija Mallukas jagas oma blogis Eesti naise lugu, kes 2015. aasta sügisel kaotas oma beebi.

Rasedus kulges naisel kenasti. “Rasedus möödus väga hästi. Käisin regulaarselt arstil ja kõik oli kogu aeg korras, nii lapse kui minuga. Meie pere ootas pisikest väga. Pisike on meie teine laps. Täis oli kantud 38 nädalat ning käisime koos abikaasaga UH-s, laps oli aktiivne ja kõik oli super. Lahkusime arsti juurest teadmisega, et järgmisel nädalal otsutatakse, kas sünnitus kutsutakse esile või algab loomulikul teel selleks ajaks.”

“Olin väga emotsionaalne ja mul oli hea meel, aga ma ootasin juba sünnitust, raske oli olla. Elu läks edasi nagu ikka igapäevatoimetustega, kuid paar päeva hiljem tundsin end imelikult, mul oli tunne, et ma ei ole rase. Sõbranna soovitusel läksin ikkagi kontrolli, olin ju alles käinud ja kõik oli korras. Lootsin südamest, et haiglas kinniatakse, et kõik on korras ja need on vaid minu luulud. Läksin üksi haiglasse, arst võttis mind kohe vastu. Kahjuks ei leitud südamelööke, saadeti mind UH-sse. Enne UH-sse minekut ma helistasin abikaasale ja läbi nutu andsin teada, et lähen UH-sse ja arvatavasti meie pisikest ei ole enam. Kogu selle aja UH ukse taga olles katsusin olla vapper, aga nutt tükkis peale. Mees jõudis haiglasse täpselt nii, et mina olin juba UH-kabinetti läinud. Ma teadsin, et laps on surnud, kuid miks arstid ei suutnud seda välja öelda, miks lasid nad mul kannatada teadmatuses, miks ei kutsutud kohe mu meest sisse, ma palusin seda. See aeg tundus nii pikk, aga lõpuks kutsuti mu abikaasa sisse. Ma ei oska seda sõnadesse panna ega kirjeldada, aga see oli nii-nii valus näha teda ja tunda seda valu.”

Saades teada, et sünnib laps, kes on surnud, soovis ta pisut oodata ja ennast koguda. “Peale UH-d saadeti sünnituse esilekutsumisele, aga ma otsustasin, et soovin veel aega veeta oma perega ja läksin koju ja tulin hiljem sünnitama. Sünnitus kutsuti esile, kui asi oli juba nii kaugel, et sünnitada, ma enam ei tahtnud sünnitust, sest reaalsus jõudis kohale… last pole enam. Kui laps sündis, siis oli tuba vaikne. Ma ei olnud peale sünnitust valmis last hoidma, ma tundsin, et mina olen kõiges süüdi, et teda pole. See oli ilus vaatepilt, kuidas poja oli oma isa süles. Varsti viidi ta ära… Mulle öeldi, et tibu viiakse hommikul lahangusse. Öö oli raske, ma ei maganudki, nutsin terve öö ja kahetsesin, et teda käes ei hoidnud. Hommikul, kui arst tuli, teadsin, et ta on juba ära viidud, aga küsisin ikkagi, et soovin oma last näha… Saatus vist oli meie poolt ja mul õnnestuski teda näha, süles hoida ja paitada.”

Raskel ajal sai ta tuge oma lähedastelt. “Minu kõige suuremaks toeks olid mu abikaasa ja sõbranna, kes oli mu kõrval haiglas enne ja pärast sünnitust. Ma tänan teda südamest, me rääkisime maast ja ilmast, naersime ja nutsime. Aga loomulikult ei saa ma unustada ka oma vanemaid ja teisi sõpru/sõbrannasid, kes olid mulle igatemoodi toeks: kes kuulas ära mu loo, kes tuli külla, kes käis minuga lapse haual. Kõik mu lähedused on mulle kogu aeg toeks olnud ja on ka edaspidi. Abi sain ka inimestelt, kes on samuti antud olukorra läbi elanud. Tundus, et pärast sellist traagilist sündmust mu silmad-kõrvad avanesid ja hakkasin märkama ka teisi vanemaid, kes on oma pisikese kaotanud. Praegu on mu kõige suuremaks tugitalaks ikkagi mu pere.”

Last soovib ta aga kindlasti saada ning peab juhtunut valusaks õppetunniks saatuselt. “Kui tibu oli sündinud ja korra olime kõik koos, siis ma juba ütlesin, et ta ei jää viimaseks, tuleb veel. Ma ei tea, aga mul pole hirmu. Ta saadeti meile mingil kindlal eesmärgil ja tuleb õppida, olgugi et see oli väga raske õppetund.”

Loe täispikka blogipostitust siin