Reklaam sulgub sekundi pärast

LAPSEVANEMATE PIHTIMUSED: ühest pojast sirgub pätt ja teisest pehmo

Kuidas kasvatada poega nii, et temast ei sirguks memmepoeg, vaid õiglane, tugev ja naissugu austav mees, kes oskab perekonda kaitsta ning hoida? Maadlustreener Martin Plaser kirjutas sel teemal hiljuti pika loo, kus ta keskendus eelkõige üksikemadele, kes oma poegi liiga kiivalt kaitsevad ja sellega nad ka liialt ära hellitavad.

Kuidas kasvatada poega nii, et temast ei sirguks memmepoeg, vaid õiglane, tugev ja naissugu austav mees, kes oskab perekonda kaitsta ning hoida? Maadlustreener Martin Plaser kirjutas sel teemal hiljuti pika loo, kus ta keskendus eelkõige üksikemadele, kes oma poegi liiga kiivalt kaitsevad ja sellega nad ka liialt ära hellitavad.

Martini lugu sai palju vastukaja ning pani mitmed lugejad oma arvamust avaldama, kus kirjutajateks on nii üksikemad kui ka pojad ise. Nii mõnigi kirjutaja tõi välja nüansse, mida enamik meist ise näha ei oska. 

Martini lugu saad lugeda siin

Avaldame allpool muutmata kujul viis kirja, mis kõik Martini postkasti jõudsid:

Naine, kes on olnud üksikema rollis ning nüüd elab kärgperes:

"Ma saan aru, millest sa, Martin, kirjutad. Olen olnud ise üksikema ja nüüd kärgperes. On emasid, kellel on raske pojast õigel hetkel lahti lasta, aga teema on vist siiski veidi keerulisem. Kui ema jääb pojaga üksi elama, võtab poeg ema kõrval oleva tühja koha ja tegemist on süsteemse paigutusega, st viga on kogu peresüsteemis, mitte ainult emas. Muidugi sõnum emadele, mida nemad ära saavad teha - toeta ja märka oma poisslapse iseseisvuspüüdlusi, luba tal riske võtta. Emal tuleb teadvustada lapse vajadust iseseisvaks saada ja varem oma lapse hoolitsusele kulunud aega teistmoodi sisustama õppida."

Naine, kes leiab, et tänapäeva üksikemade poegadest kasvavad pigem pätid kui memmepojad:

"Ma küll tahaks kirjutada vastu arvamusartiklit, et see, mida mina oma töös näen, on hoopis muu. Kummaliselt on 80ndate keskel sündinud põlvkonna mehed kas otsustusvõimetud, laisad või imelikuks kasvanud, kes lasevad täpselt artiklis kirjeldatult oma lastesse süstida hirme ja piire oma mõjukatel naistel. Üksikvanemal pole aega last takistada pluss see on äärmiselt ebatõhus. Mida rohkem ta ise teeb - seda kergem vanemal. Üksikvanema lapsel on oht saada kaagiks või teha maadlustrenn, süllepugejaks ta ei kasva. Minu 12aastane võttis selle kokku - suvel õppisin trimmerisegu tegema ja kettaga niitma, ema õpetas."

Üksikema, kes kardab, et ka tema kasvatab oma pojast memmekat:

"Olen ka ise ema rollis olnud pea kuus kuud ning näen juba praegu riske, mida Martin artiklis mainib. Lapse armastus ema vastu on tingimusteta. Ema on alati kõige parem, pole vahet, kuidas ta välja näeb, kuidas käitub või mis on tema tõekspidamised. Kui seni on naine pidanud armastuse nimel vaeva nägema (olla mehe jaoks ilus, korralik, vajalik, humoorikas), siis lapse armastuse nimel ei pea vaeva nägema (elementaarsed vajadused tuleb muidugi täita). Seetõttu tekibki arusaam, et mina tean kõige paremini, mida mu laps tahab. Aga laps tahabki seda, mida ema tahab, kui lapsel ei lasta iseseisvuda. Ja emadele meeldib olla vajalik ning alateadlikult hoitakse laps enda kammitsais. Siit see memmepoeglus tekibki."

Lugeja, kes peab kõige suuremaks murekohaks ämma:

"Elus on juhtumeid, kus pojad lasevad ema põllepaeltest lahti koos surmaga ehk siis poegade emad on nii vägevad, et miniad on teisejärgulised. Ei õpeta poegade emad poegadele naistest lugupidamist. Peres ei tohi olla kolmandat isikut - ämmad! Ajaloos on kuhjaga näiteid, kus noored kasvavad pusides, teineteist paremini tundma õppides kokku, ilma vanemate ehk ämmade abita."

Mees, keda kasvatati juba noorest peast iseseisvalt mõtlema:

"Mina kasvasin teadmises, et ema ja isa ei jää igavesti inimese kõrvale ja et kunagi tahad sa ära kolida (see ei olnud nii morbiidne, nagu see kõlab). Väikesed vihjed, et aga kuidas sa siis teed, kui mind ei ole või et Hiiumaal ei ole ühtegi ülikooli ja kui sa tahad sinna minna, pead ju elukohta vahetama, aga meil isaga on ju siin töökohad jne. Ühesõnaga, on väga palju, mida vanemad saavad teha, et sundida last olema iseseisev. See on üks suuremaid kingitusi, mida minu vanemad mulle tegid. Ma näen mitmeid vanemaid - eriti kuna näiteks puudega laps tekitab ju vanemates erilist vajadust aidata ja muretseda, et äkki ta ei saa hakkama, ja ühiskond soosib seda, et vanemad peavadki oma abi vajavat last aitama igavesti, ja nii nad koos hooldekodusse lähevad, üks 45 ja teine 70 ja mõlemad pole päevagi üksteisest lahus olnud... Aru saamata, milline karuteene on lapsele tehtud sellega ja ka vanema elu on jäänud elamata. Ei saa nii, et kuni 18. eluaastani pole laps pidanud midagi ise otsustama, ja siis on ootus, et päevapealt 18 saades peab oskus tekkima. Ja kui pole päevagi vanematega koos trenni tehtud, siis on ka raske tekkida teadmisel, et ma tahan seda teha, see on mõnus. Kunagi ma nägin üht isa suvel u 7aastase pojaga jalutamas, ütles pojale: "Isa on natuke purjus" ja siis ma kujutasin ette, kuidas see sama poiss on 13 või 17 ja ütleb isale, et poeg on natuke purjus. Ja mille üle see isa siis vihastab ja miks keelab? Pole vaja olla kahepalgeline ja tuleb aru saada, et muud ei saagi olla kui eeskujuks. Ja ka siis ei hakka laps elama vanema elu, vaid oma elu, oma soove, oma unistusi."