LASTESPORT – kas lastele või vanematele?

LASTESPORT – kas lastele või vanematele?

Viimasel ajal räägitakse palju, et meie lapsed liiguvad vähe ning on jäänud spordikaugeks. Kipun selle väite peale ikka imestama. Olen üle kümne aasta töötanud kehalise kasvatuse ja ujumisõpetajana ning näinud ikka ja ainult säravaid spordihimulisi lapsi ja noori. Harva, kui peab kedagi „präänikuga“ sportima meelitama.

Viimasel ajal räägitakse palju, et meie lapsed liiguvad vähe ning on jäänud spordikaugeks. Kipun selle väite peale ikka imestama. Olen üle kümne aasta töötanud kehalise kasvatuse ja ujumisõpetajana ning näinud ikka ja ainult säravaid spordihimulisi lapsi ja noori. Harva, kui peab kedagi „präänikuga“ sportima meelitama.

 

Juba mitmeid aastaid korraldan ka ujumisvõistluse sarja lastele vanuses 7-11 aastat. Igal aastal märkan sealgi rõõmu ja sära laste silmis – spordirõõmu, osalemisrõõmu ja nagu spordis ikka, siis ka võidurõõmu. Nendele emotsioonidele vastandub mõnikord kurbusenoot – tulemus pole ootuspärane, hirm starti mitte jõuda või siis viimasel ajal ka hirm kellegi teise ootusi mitte täita. Jah just, kellegi teise. Meie treeneritena püüame lastele ikka positiivset suhtumist kaasa süstida – võistled eelkõige iseendaga, püüad endast anda parima ja oledki juba võitnud. Kui seekord ei olnud aeg nii hea kui trennis, siis ehk õnnestus seekord start suurepäraselt või said üle võistlushirmust või õnnestus hoopis saltopööre. Midagi ju ikka õnnestus ja seda me treeneritena üritamegi märgata ja ikka last motiveerida, küll järgmine kord läheb paremini ning iga eksimus on võimalus näha oma nõrka külge, et seda trennis lihvida.

Spordis käivad ikka võit ja kaotus käsikäes. Selleks et osata võitu väärtustada, tuleb mõnikord ka kaotada. 
Mulle tundub, et lapsed meie võistlussarjas on kogenud neid erinevaid tundeid ja tulevad nendega kenasti toime. Hoopis murelikumaks teeb mind see vanem generatsioon – emad ja isad. Olen ka ise kolme lapse ema ning vanim lastest tegeleb samuti võistlusspordiga – alaga, kus stopper ei mängi rolli ning tihtipeale võib kohtunike otsus tunduda kõike muud kui objektiivne. On olnud kordi, kui olen pidanud nutvat last kallistama ja sisendama temasse eneseusku, öeldes, et küll järgmine kord õnnestub, ning kiitvalt ka nentima, et minu silmis oli ta väga-väga tubli. Tihti pean ka endale õlale koputama ja meenutama – kuskohast läheb piir. Millal olen treeneri ja millal lapsevanema rollis.

Mõtlen pisut ajas tagasi, tegelesin lapsena vist pea kõikide spordialadega, mida väikses Viljandi linnas harrastada sai. Minu vanemate roll minu spordivalikutel oli üsna väike, aga toetust tundsin alati. Võistlustel käisime enamasti koos treeneri ja trennikaaslastega. Vanemad said vaid kodus küsida: kuidas läks? Ja see sobis hästi, tundsin sportimisest rõõmu ja tunnen siiani. 
Täna näen ema ja treenerina hoopis teist pilti. Ühest küljest on tore, et vanemate roll lastespordis on kasvanud. Väga paljudes klubides on vanemate tegevus hindamatu väärtusega ning vanemad lihtsustavad oluliselt treeneri tööd. Ka näiteks Soomes võistlustel on vahva näha, kuidas päkapikumütsides lapsevanemad treeneritele ja kohtunikele võileibu ette kannavad, heategevuslikku koogimüüki korraldavad ja lapsi õigesse garderoobi suunavad. Selle kõigega olen ma nõus. Aga on ka hoopis teistuguseid vanemaid. Vanemaid, kes vihaselt väljaku ääres oma lapse võistkonnakaaslasi sõimavad. Vanemaid, kes treenerit õpetavad, kuidas trenne läbi viia, vanemaid, kes alla võidu oma lapsele otsagi ei vaata. Vanemaid, kes kohtunike tegevuse kahtluse alla seavad. Ja mida need lapsed sellest kõigest õpivad? Et sport on üks halb tegevus, mis mu ema või isa tuju rikub. Et sportlikule tegevusele järgneb tavaliselt mingi tüli või riid. Või hirm kaotada, viha konkurentide vastu või mõni muu negatiivne emotsioon. Või veelgi hullem, arusaam, et trenn on vanemate poolt ostetud teenus, mille kvaliteedi tagab treener? Mul on jäänud mulje, et olenemata olukorrast on süüdi ikka treener, spordiklubi, kohtunik või mõni trennikaaslane/konkurent. Seda, et kodus lapsele rahulikult selgitada, miks üks või teine situatsioon aset leidis, mida erinevad osapooled selle lahendamiseks saavad teha, sellest ei räägita üldse.
 Ja nüüd, head vanemad, selleks et meie lapsed ei kaugeneks spordist, peame hoopis meie muutma oma suhtumist, näitama üles positiivset eeskuju. Toetame oma lapsi nende valikutes, tunnustame ja innustame neid katsetama või ka eksima, ärme otsi ainult vigu, las vigade parandus jääb treeneritele. Meie ülesanne on lastes positiivse tunde tekitamine – isegi kui koju saabub pisaratest märg väike sportlane, siis üheskoos leiate kindlasti midagi, mis väärib tunnustust. Ja see positiivne emotsioon ja teadmine, et sul on tugev seljatagune, hoiab lapsed spordile lähemal.

Liikuge koos lastega, sport on eelkõige fun ja unustame pideva kriitika ja nõudmised!

Aitäh kõikidele treeneritele, jõudu ja rõõmu sellel lastespordi teekonnal!

 

Kehalise kasvatuse õpetaja ja ujumistreener Ingrid Tullus