LIIS LUSMÄGI: „Meil saab “Duublis” nii palju nalja!“

Liis, kaua tuli „Duublisse“ saatejuhiks asumise pakkumist kaaluda? Mõtlesin mitu päeva, peaaegu nädala. Loobusin ju teletööst seitsme aasta eest põhjusel, et keskenduda rohkem perele. Mulle väga meeldib mu töö raadios ja see, et sellega käib kaasas teatud salapära või incognito positisoon. Minu peamine küsimus pakkumise kaalumisel oli, kas ma olen suuremaks avalikuks tähelepanuks valmis. Kuna aga usun, et inimese elu koosneb seitsme aasta pikkustest tsüklitest, siis leidsin – teeme ära! Kuidas on senised raadio- ja teletöökogemused sulle uues ametis kasuks? Mul on meedias töötamise staaži nüüd juba 18 aastat. Pikk periood ja siiamaani tean, et sellel erialal on alati midagi uut õppida. Kindlasti leidub minus seda püssirohtu, et veel vähemalt sama pikalt jätkata ning reetlinnalikult ekraanil särada. Enamjaolt olen ju teles ja raadios teinud otse-eetrit. Ja see kogemus on väga suureks plussiks! Mida su pere sellest arvab, et ema on nüüdsest õhtuti kodust ära? Eks pere oli see, kelle lõppvastus sai otsustavaks. Mu abikaasa on väga toetav ning ta arvas, et need mõned õhtud nädalas, mil mina hiljem koju tulen, saavad nemad veeta seikluslikult nagu kolm musketäri. Kuna meie peres olen mina see karm lapsevanem, siis ma tean, et neil on kindlasti väga lõbus (naerab – toim.). Tähtis on vaid see, et võimalusel jõuaksin laste uneajaks koju – meil on traditsioon üheskoos unejutte lugeda. Kuidas sa poistega läbi saad ehk kuidas koostöö Taavi ja Jürgeniga sujub? Ma jumaldan neid! Ja see ei ole mingi roosamanna liialdus, vaid päriselt ka! Taavi fänn olin ma juba siis, kui ta juhtis Vikerhommikut. Ta on suurepärane ajakirjanik! Seevastu Jürgenit tean juba ligi 10 aastat. Töötame ju koos raadios Star FM ning see on väga pikk aeg, et inimest tundma õppida. Jürgen ei jäta kunagi oma kolleege hätta, tema peale saab alati kindel olla. Meie kolme vahel on kindlasti varasemast rohkem särtsu, naeru ning palju põnevat, mida igaüks saab hiljem oma sõprade seltskonnas jagada. Kui vabalt sa end eetris tunned? Eks see natuke on õpin-taas-jalgrattaga-sõitma efekt. Üks asi on suhtlus kaameraga, aga „Duubli“ formaadi juures on väga oluline ka suhtlus kaassaatejuhiga: kuidas tema mõtleb, mismoodi ta küsimusi esitab, milline huumor tal on jne. Näiteks Taavile, keda ma varem ei tundnud, meeldib väga spontaansus ning juhtides temaga koos saadet, tuleb alati valmis olla selleks, et ta võib sulle väga ootamatult midagi otsekohest öelda. Näiteks küsis ta alles hiljuti minult „Millal nägin viimati unes palja ülakehaga Mart Mardisalu?“. See oli seotud ühe järgnevad looga, kus Henrik Normann Maie Põllu rollis Mardisalut unes nägi, kuid siiski – küsimus oli humoorikalt ootamatu ja tuli vastata! Kuidas on esimene kuu otse-eetris möödunud? See aeg on läinud väga tempokalt, mis loomulikult on hea, sest nagu on öelnud TV3 legendaarne teleoperaator Sven Paldis: „Kui aeg või saade läheb kiirelt, näitab see, et teed õiget ja head asja.“ Meil saab üheskoos iga päev nii palju nalja! Ma tunnen, et olen juurde saanud uue perekonna, sest suhtleme omavahel palju ka väljaspool tööaega. Mulle väga meeldib meediatöö juures see, et iga päev saad kohtuda põnevate inimestega ja õpid midagi uut. Ja selle kuu aja jooksul, mil ma „Duublis“ olen olnud, on mind ehk enim üllatanud see, kui suur uudishimu minus on. Ma tahaks kogu aeg küsida miks, milleks ja kuidas. Ja muuhulgas olen avastanud selle, et kui ikka otse-eetris südamest naer peale tuleb, siis naera! Naeratus on nagunii kõige ilusam asi, mida inimene kanda saab.