LILLI 34. RASEDUSNÄDALAL: nüüd hakkabki sünnitus pihta?

Eesti blogija Lilli, kes on hetkel teist korda lapseootel, kirjutab kõikidest oma emotsioonidest ja läbielamistest avalikus blogis ning juba detsembris on tal beebi sündmise tähtaeg. Mõni aeg tagasi elas Lilli läbi ehmatava kogemuse, millest oleks ilmselt igal lapseootel naisel nii mõndagi õppida.

Nimelt tekkisid Lillil esimest korda elus libatuhud ning see ajas loomulikult hirmu peale. "Ma alahindasin libatuhusid ja arvasin, et kes iganes nendest räägivad, ei tee lihtsalt tavalistel toonustel ja tuhudel vahet, enda sisetunnet ei kuula või mis iganes, sest minul oli Johani oodates lõpus alati see, et mis iganes valu ka ei olnud, sisetunne ütles, et see sünnitus ei ole ja küll ma õige asja ära tunnen. Nii läkski.

Üleeile oli terve päev süda paha, keha valulik, see oli ka tavaline, aga lisandusid õhtuks sellised ülitugevad päevade valukrambid. Ikka sellised, et pidin neid lausa üle hingama, olin igas asendis, mida suutsin leida, et mingit leevendust saada ja need käisid nii nagu tuhud – hooti. Nii et ühel hetkel tabasin end mõttelt, et äkki mul hakkabki nüüd sünnitus pihta, kuigi nädalaid alles 34+ millegagi.

Johani sünnitama minnes ärkasin keset ööd, läksin vetsu, nägin mingit õrna roosakat asja ja kohe olid valud sellised, et jeerum. Kuna ma olen nii palju teiste lugusid lugenud, kuidas algab päevade valudega ja kuna mul olid need rütmilised ka, siis mõtlesingi, et okouu! Võtsin isegi äpi korraks lahti, et peaks hakkama mõõtma igaks juhuks. Ma ei teagi, mis vahele tuli, aga korralikult mõõtma ma ka ei hakanud.

Siis tuli meelde see õpikutrikk, et kui tunned valusid, tuleb minna sooja duši alla või vanni, kui seal läheb valu ära või leevendab asja, siis pole õige asi, kui lähevad intensiivsemaks, tuleb sünnitusmaja poole minna. Niisiis, vanni ma läksin. Paremaks ei läinud, halvemaks ka mitte.

Siis tulin sealt lõpuks välja ja lebotasin niisama diivanil. Tundsin, et päris kägarasse tõmmata pole vajadust ja hakkab isegi natuke kergem kuni läksidki need hood üle. Jumal tänatud! Mul ei olnud ühtegi no-spad ega midagi sellist ka, aga see oli päris vastik ja tugev valu, rääkimata murest, et laps tuleb enneaegne.

Loe täispikka postitust Lilli blogis siin