Reklaam sulgub sekundi pärast

LILLI 37. RASEDUSNÄDALAL: valud on täiesti kummalised

Eesti blogija Lilli, kes on hetkel teist korda lapseootel, kirjutab kõikidest oma emotsioonidest ja läbielamistest avalikus blogis ning juba mõne nädala pärast on tal beebi sündmise tähtaeg. Viimased päevad on Lilli sõnul olnud üsnagi keerulised, rasedus on hetkel 37+4. 

Eesti blogija Lilli, kes on hetkel teist korda lapseootel, kirjutab kõikidest oma emotsioonidest ja läbielamistest avalikus blogis ning juba mõne nädala pärast on tal beebi sündmise tähtaeg. Viimased päevad on Lilli sõnul olnud üsnagi keerulised, rasedus on hetkel 37+4. 

"Dokumenteerin natuke enda ja võib-olla teiste jaoks, et mis tunne on olla 37+4 rase.

3-4 päeva olen täiesti kutu olnud ja nii kutu, et Johani ajal see kohe kindlasti nii ei olnud. Kui oli see, et öösiti ei maganud, siis nüüd paar päeva on vastupidi – ma võin Johani mänguhoos või telekas karjub nurgas, misiganes toimub, lihtsalt minuti pealt magama vajuda, sest nii suur uni on.

Valud on täiesti kummalised. Paar päeva tagasi ärkasin hommikul sellise valu peale, et ei saanud hingatagi – valu on selgelt täiesti selle alumise kondi peal, puusades ja seljas, iga lapse liigutus tekitas seda kordades juurde ja alates sellest ajast ongi nii valus, et keerata-pöörata ei saa, kõnnin jalad harkis ettevaatlikult läbi selle valu, südame tegi lausa pahaks, eile õhtul oli tunne, et vist lähen potti kallistama – täiesti halb oli olla.

Ja söögi tegemine! Ma ei suuda seista nii kaua, et süüa teha, sest põlvist võtab see valu nõrgaks. Ja siis, kui olen viis minutit seisnud, mingit potti käes hoidnud, hakkab see paanika ja ahastus, pisarad voolama, et krt mu laps võib nälga jääda, sest ema ei näinud ette, et ta invaliidistub ja pole Johani süü. Ma lähen nii närvi lihtsalt, ma ei ole see inimene, kes on saamatu nagu mingi .. saamatu. Ja ma olen füüsiliselt nii piiratud hetkel, et lõpuks nutan iga päev mingi aja, sest laine lööb pea kohal kokku ja silme eest must, et koristada ei saa, süüa teha ei saa, Jaanus peab tööd tegema, Johan on kuidagi ka siin oma aega veetmas, kõik on nii ligadi-logadi. Ma ei saa lapsehoidjatki sünnituse ajaks kutsuda, sest piinlik sellisesse segadusse kedagi kutsuda. Täiesti nõrkenud öääääää! tunne!

Kõrvetised on ka igapäevased, mida Johaniga ei olnud. Oli paar jubedat korda, kui olin mingit teatud asja söönud ja mäletan, et ahh need ongi kõrvetised, sest enne rasedust ma ei teadnud, mis tunne see on, kui on kõrvetised, aga nüüd vist on iga asja peale ja just see aeg, kui algasid valud, algas iiveldus. Midagi ikka vist toimub."

Loe täispikka blogipostitust siin