Reklaam sulgub sekundi pärast

Lugeja: kodutud lemmikloomad tuleks hävitada

Harva, kui ma tunnen vajadust meedias sõna võtta ja kuhugi kirjutada, aga kõik need kodutute koerte ja kasside pildid Facebookis ja staaride nn heategevus selles valdkonnas, ajab mind lihtsalt maruvihaseks. Kas heategevuse prioriteedid pole mitte paigast ära läinud ja kas lemmikloomad siin riigis pole lastest tähtsamaks seatud? Ma pole kassi- ja koeravihkaja, aga olen lastearmastaja!

Harva, kui ma tunnen vajadust meedias sõna võtta ja kuhugi kirjutada, aga kõik need kodutute koerte ja kasside pildid Facebookis ja staaride nn heategevus selles valdkonnas, ajab mind lihtsalt maruvihaseks. Kas heategevuse prioriteedid pole mitte paigast ära läinud ja kas lemmikloomad siin riigis pole lastest tähtsamaks seatud? Ma pole kassi- ja koeravihkaja, aga olen lastearmastaja!

Iseenesest on väga tore, kui inimesel jätkub nii palju armastust, et ta soovib ja tahab mõelda ka kodutute kasside ja koerte aitamise peale. Ma ei hakka siinjuures rääkima sellest, kui vähe sõltub nende võõraste kasside ja koerte päästmisest meie planeedi ja kodumaa puhta looduse säilimine, puhas joogivesi või isegi meie Eesti laste õnnelik lapsepõlv.  Kui mõni hull soovib, võib kas või 20 kassi enda juurde elama võtta ning päästa neid hukkamisest, aga ühiskond peaks siiski lapsi loomadest tähtsamaks pidama. Kui mina saaksin otsuse vastu võtta, siis ma hävitaksin kõik need peremeheta lemmikloomad, kellele ei suudeta kahe kuu jooksul kodu leida, ja panustaksin selle raha lastesse.  Ja lisaks teeksin ma ka väga karmid reeglid kõikidele lemmikloomade omanikele, sest ausalt öelda minul hakkab kõrini saama nendest naabrite kassidest, kes ronivad minu aeda teab kustkohast ja kelle eest mina pean oma rõdule istutatud taimi, lapse liivakasti, prügikasti ja õue hetkeks lauale pandud toitu kaitsma.

Kassid kassideks, nad on siiski võrreldes koertega rahumeelsed olendid. Kodutud koerad on küll juba probleem, millele tuleks tähelepanu pöörata riiklikul tasandil. Meie seas pole tõenäoliselt inimest, kel ei ole oma nn koeratraumat - kes on saanud hammustada, kes kõndis lapsena pikemat teedpidi koju, et mitte kokku puutuda mõne kurja koeraga ja kes on lihtsalt pealt näinud mõnda võitlust inimese ja koera vahel. Kuigi kõik peremehed, kes  jalutavad oma koeri ilma suukorvita ja rihmata, räägivad nagu ühest suust, et nende koer kunagi ei hammusta ja ta tahab lihtsalt inimest ära nuusutada, siis nii mõnelegi lapsele ja ka suurele on väga hirmuäratav see, kui võõras koer tuleb teda nn üle nuusutama. Ühelgi inimesel pole õigust tulla tänaval minu nn intiimlähedusse mind nuusutama - selle eest võiks juba avalduse teha politseisse. Samal ajal tundub igale koeraomanikule normaalne, et tema koer võib joosta inimesi üle nuusutama, neile käppadega kõhu peale hüppama ja oma märja ninaga riietele plekke tegema.

Olles ema ja elades kohas, kus lastel tuleb omajagu maad kooli jalutada, olen minagi kokku puutunud väga mitme olukorraga, kus laps enam ei taha minna üksinda kooli ja ei julge koju tulla mõne koera pärast. Eelmisel aastal hüppas üks suur u 50 kg koer aeg-ajalt üle oma aia välja ja lonkis lastel sabas. Taas kord olukord, mis koertele on justkui lubatud, aga kui mõni inimene last jälitaks, siis saaks see inimene kohe pedofiili kahtlustuse. Kui perenaisega sellest rääkisin, siis ütles ta mulle: "Issand jumal, ärge tehke draamat, vaid harjutage oma lapsi koertega. Mu koerake armastab lapsi ja otsib laste seltskonda, milleks teda karta! Ta pole ju hammustanud teie last." Aga laps kardab, kui võõras koer tema järel kõnnib ja mul on väga raske last ja iseennast veenda, et see koer ei võiks ühel hetkel, kui laps näiteks viineripirukas käes koju jalutab, talle selga hüpata, sest tunneb vorstilõhna. Mina ju ei tea, mis seda koera hulluks ajab, aga kindlasti midagi ju ajab. Mäletan ka oma lapsepõlvest neid hirme suurte hulkuvate koerte ees, kes suurest näljast alati kõik lapsed ja nende spordikotid läbi nuusutasid. 

Ma võin jätta praegu koeravihkaja mulje, aga see pole kaugeltki nii. Olen nõus, et koer on nagu pereliige ja tean, et kõik head koeraomanikud mõtlevad samamoodi. Aga siis palun ka kohelge oma koeri nagu pereliikmeid ja kehtestage neile teiste inimeste suhtes reeglid, mis on teie lastelgi - pole vaja võõrastele inimestele otsa joosta, neid puudutada ega tülitada. Olles elus 14 aastat olnud kokku kahe koera omanik, saan omast käest väita, et inimene ei saa kunagi koera lõpuni tundma ja ei saa 100% kindel olla, mida koer mõtleb või milliseid seoseid ta mõne inimeste või olukorraga seoses tunneb. Iga koer on elus hammustanud, tihti küll piirdub see oma peremehe näksimisega, aga väita, et sinu koer ei hammusta, on sulaselge valetamine. Ja kui koer näksib, siis on ju tavaliselt ikka see inimene süüdi - kas ta liigutas valesti või koer haistis hirmu vms, koer ja koeraomanik jäävad oma meelest alati süüst puhtaks.

Minu meelest peaks alati kõik koerad, kes oma kodust väljaspool liiguvad, olema suukorviga ja jalutuspaela otsas. Kui see pole nii, võiks teha trahvi ja nii saaks koguda ka riigieelarvesse raha. Samuti võiks olla trahv, kui sinu koer või  kass üksi ringi longib. Meil on siin riigis iga asja eest trahvid, aga lemmikloomadega seotud seadused peaksid olema karmimad, sest lemmikloom on siiski luksuskaup. Meie endise kodumaja ühistus oli selline kord, et koristamise-, prügi- ja muid üldkulusid jagati vastavalt korteris elavate inimeste arvule, aga keegi ei arvestanud sisse lemmikloomi, kes tegelikult võivad isegi suuremat kulu tekitada. Ma arvan, et minu lapsed määrisid vähem maja lifti ja vaipu kui naabrite koerad, aga ühistu ei arvestanud lemmikloomi korteris elava hingena. Kas see on teie meelest aus?

Olen tähele pannud, et ka mitmed Eesti kuulsused on suured kassi- ja koeraarmastajad ja käivad varjupaikades abiks ning toetavad seda tegevust ja propageerivad meedias. Ma ütleks, et naistel, kes sellise asjaga tegelevad, puudub emadustunne. Ja kui vaadata ringi, siis enamikul neist ju polegi lapsi. Iga normaalne naine kaitseks igal võimalusel väikeseid inimesi, panustaks oma vaba aja ja raha sinna, mitte kodututesse loomadesse, keda tekib tänavatel iga päev juurde ja juurde. See nn heategevus ei kuulu kuskilt otsast ühiskonna prioriteetide hulka ja jätab lihtsalt mulje, et inimesed sisustavad oma aega mõttetusega, selle asemel et teha midagi, millel on tähendus. 

Minu meelest kodutuid koeri ja kasse kaitsta on täpselt sama humaanne kui see, et pedofiilide ja sarimõrtsukate osas ei tohi langetada surmamõistvat otsust. Arvestades meie planeedi seisukorda oleks 10 korda humaansem tegeleda praegu mesilaste päästmisega, kahjulike jääkainete ja heitegaaside keelustamisega ja eelkõige inimeste päästmisega hukatusest. Mõelge sellele, kallid kodutute loomade fännid! 

PS! Loo autor palus lisada ka allpool näidatud video.

Buduaari kirjakast