Lugeja ühistranspordist: enam ei jaksa vaikides kannatada

Kuna elan kesklinnast eemal, olen pidevalt sunnitud ühistransporti kasutama. Viimasel ajal ajab see mind aga aina rohkem närvi! Olukord bussides, trollides ning trammides on ikka kohutav! Näiteks ei julge ma vist enam kunagi bussis istet võtta, kuna alles hiljuti õnnestus mul ilus ja puhas kontoriseelik niiskeks ning haisvaks istuda. Lisaks veel inimesed, kes ei oska või taha isiklikust hügieenist lugu pidada. Okei, jah, ma olen Tallinna kodanik ning ühistranspordi kasutamine ei maksa mulle sentigi (tundub justkui siis pole ka põhjust viriseda?!), kuid sellegi poolest - miks transpordivahendeid puhtana ei hoita? Miks inimesed paaniliselt vett ja seepi kardavad? No ja siis takkaotsa need kodutud ka veel … Miks keegi taoliste probleemidega ei tegele? 

Alustan siis algusest. Viimane kõige jubedam kogemus pärineb paari nädala tagusest trammisõidust. Pidin sõbrannaga kokku saama ja arvasin, et kõige kiirem ja praktilisem oleks sinna trammiga minna. Jõudsin siis trammi peale hüpata ning ühe peatuse sõita, kui uksest astus sisse suure, räpase ning kulunud kasukaga mees. Loomulikult pääses trammiuksest eelisjärjekorras sisse tema loomulik, mitte just kõige meeliköitvam aroom. Mõtlesin, et mis siin ikka, mul on vaja ainult kaks peatust veel edasi liikuda, kannatan ehk välja. Mees leidis endale koheselt istekoha, viskas sekunditki pikemalt mõtlemata jalatsid jalast ning hakkas oma varvaste vahele kasvanud prügimäge korrastama. Kõigepealt üks jalg ning seejärel teine. Ma ei mäletagi, millal ma enne seda viimati midagi nii õõvastavat tunnistama pidin. Mina polnud ainuke, keda tema tegevus häiris. Kõik vaatasid silmanurgast, tundsid tülgastust, kuid mitte keegi ei öelnud mitte midagi. Paar inimest tõusis midagi enda nina alla pobisedes püsti ja otsustas trammist lahkuda. 

Neid olukordi, kus bussis või trammis keegi niimoodi haiseb, et see pisara silmist välja meelitab, on olnud lugematult palju. Kusjuures paljud neist haisupommidest pole üldsegi elu poolt hüljatud, vaid kaugemalt vaadates tundub tegu olevat täiesti viisakate inimestega - välja arvatud asjaolu, et neil on ilmselge seebiallergia ja paaniline hirm vee ees. Deodorandi või antiperspirandi kasutamisest pole vist mõtet unistadagi. Ning seejuures ei tasuks unustada ka puhtaid, pesust läbikäinud riideid! 

Nüüd siis transpordivahendi korrashoiu juurde. Tagumiste ridade vahel asuvad okseloigud ja ninast välja urgitsetud ja istmesse poetatud tatikollid on muutunud igapäevaseks ja suhteliselt tavaliseks avastuseks, mis enam erilist emotsiooni ei paku. Akna vahelt leitud hügieeniside on aga tase omaette … Jah, rõve on! Tõeliselt rõve on, aga mis teha - sihtkohta peab ju jõudma, seega vaikime ja kannatame ära. 

Nagu sellest kõigest veel vähe oleks, arvavad osa kodanikest, et väga normaalne on enda higist keha vastu kaasreisijaid hõõruda. Eriti populaarne on selline tegevus perverssete vanameeste hulgas, kes seda igasuguse süüdimatuseta noorte naiste peal igal jumala hommikul ülerahvastatud ühissõidukis praktiseerivad. Aga jällegi - kõik vaikivad ja lihtsalt kannatavad … 

Ma armastan oma kodulinna, aga ma vihkan siin asuvat ühistransporti! Kohati tundub justkui oleks see mõeldud ainult heidikutele. Selline asi peab muutuma! Kuid kellel lasub vastutus? Olukord on nüüdseks niivõrd hull, et ühistranspordis reisiv vähemus (normaalne, puhas ja viisakas inimene) hakkab juba omakohut rakendama. Kas keegi peab siis tõesti enne surma saama, kui bussides, trollides ja trammides kord majja lüüakse?

Enam ei jaksa vaikides kannatada, tõesti ei jaksa. 

Buduaarile Lauralt