LUMMAVAD FOTOD: moedisainer Marilin Sikkal näitas mereäärset maakodu

„Minu jaoks teeb kodust kodu koos- ja iseolemine ning just selleks püüdsin luua sellise mõnusa voolava keskkonna, kus on mitu kohta koosistumisteks nii sees kui ka väljas, aga ka piisavalt paigakesi, kus üksiolekut nautida,“ lausub Marilin mõtlikult ning haarab rahulolevalt naeratades kohvitassi. Sikkalite maakodu sai soetatud möödunud majanduskriisi ajal, 2008. aastal. Toona osteti krunt edasimüügiks, kuid elul olid omad plaanid. „Nagu ikka, on iga kriis lõpuks millekski hea,“ tõdeb Marilin, viidates rõõmsalt asjaolule, et see maatükike jäi neile alles ja nii – umbes 2013. aastal – otsustatigi sinna rajada hoopis päris oma pelgupaik. Juba kaks aastat hiljem pälvis maakodu stiilseima kodu tiitli, mis ei olnud Sikkalite jaoks esimene tunnustus. Samalaadne auhind kuulub ka Tallinna Nõmme kodule. [caption id="attachment_3059343" align="alignnone" width="667"] Foto: erakogu[/caption] Marilini sõnul parim kompliment, mis nende kodu kohta on tehtud, kõlab järgmiselt: „Siin on hea aura.“ Seepeale jääb Marilin mõttesse ning tõdeb, et kodu on koht, kus hinges on rahu. Ja kahtlemata käivad ka rahu ning hea aura käsikäes. Algajale kodukujundajale soovitab Marilin kõike teha pisitasa, sest kodu loomine on pikk protsess, ja seda esmakordselt tehes tuleks liikuda eriti vaikselt: jälgida ilmakaari ja usaldada iseennast. „Kodu peab olema selle elaniku nägu. Pane silmad kinni ja sisene ettekujutusse oma kodust ning seejärel hakka looma,“ soovitab Marilin. [caption id="attachment_3059344" align="alignnone" width="672"] Foto: erakogu[/caption] Veidi kaugemal kui kiviviske kaugusel Stiilne ja Skandinaavia-hõnguline maakodu asub Nõmme külas Läänemaal, Haapsalu linnas. „Pärast uut haldusreformi on meil nüüd selline omamoodi asukoht,“ nendib disainer. Asukoha valimisel lähtuti kaugusest Tallinnast ja oluline oli ka see, et suvel oleks merevesi soe ja poleks parme. Maja ehitati arhitekt Sten Aderi jooniste järgi. „Meil oli tore koostöö – mehed joonistasid, mina rääkisin,“ muljetab disainer, kes kogu sisekujunduse ehitas üles aga oma visiooni järgi. Muidu moedisainerina töötav naine on kujundamist selle erinevates vormides näinud lapsepõlvest saadik, seega ei ole üllatav, et disain ka tal endal kaunilt välja kukub. Marilini ema tegeles õmblemisega, isa masinate joonestamisega, üks vanaemadest heegeldas, teine kudus ja lisaks oli vanavanematel Kadriorus olnud oma pudupoeke – niidid, nööbid, sitsid-satsid. Marilini vanaisa Arvo Matvere oli aga tisler ning tema tehtud mööbli esteetika on naisele eriti hingelähedane, kuna tol ajal tehti kõike piinliku täpsusega. Ainult hingega asjad Kodu sisustama hakates oli perenaisel kohe alguses põhimõte, et päris uusi ja hingeta asju majja ei tooda. „Igal asjal peab olema oma lugu. Koos minu MARI kleitide ja Ellu Sallidega suvistel laatadel käies jääb aeg-ajalt ikka midagi toredat näppu ja nii on meie juurde leidnud tee palju toredaid Eesti lamba- ja lehmanahku ning mitmete eesti keraamikute loomingut,“ räägib Marilin ning lisab, et koos disainer Helen Vaksaga on loodud veel Muhu-lillelised tekid, mis laste voodeid kaunistavad. [caption id="attachment_3059345" align="alignnone" width="750"] Foto: erakogu[/caption] Maakodus on palju ka oma kätega loodut: väikeste käte poolt on tehtud hulk armsaid maale, tugevate käte poolt onnid puu otsas. „See on isa ja tütarde koos veedetud aeg,“ muigab Marilin. Naise enda looming kleitide ja pükstükkide näol on majas samuti esindatud. Kuna pere vajab maal olles vähe, kuid häid riideid, siis on need samuti kohe kättesaadavalt välja riputatud ning omas lihtsuses mõjuvad nad kui sisustuselemendid. Kõige armsamaks asjaks majapidamises peab Marilin aga vanavanaema Marie-Karoliine vokki. Erilist vaeva nähti sisustamisel aga Eestiaegsete ustega, nende korrastamisele kulus ka kõige rohkem aega. Need oli vaja vanast värvist puhastada ja ka veidi pikemaks teha. Seejärel tuli pikendatud kohad vanade osadega ühendusse viia, milleks kasutati mingit erilist oksiidi. „Aga enne seda oli juba aastaid tagasi vaja need naabrite prügikonteineri kõrvalt oma hoovi tassida ning siin omakorda pikalt ruumi puudusel õues hoida, mispeale tegelikult värv peaaegu ise eemaldus,“ ohkab Marilin muiates. [caption id="attachment_3059349" align="alignnone" width="672"] Foto: erakogu[/caption] Roostevaba köök ja nelja uksega magamistuba Umbes 100 ruutmeetrilises majas on kolm tuba: köök, elu- ja söögituba, abikaasade vannitoaga magamistuba ning teisel korrusel lastetuba. Majja sisenedes vaatab esmalt vastu suur voolav vorm maast laeni akendega, vaatega merele ja terrassile. Seal kokatakse koos sõpradega, istutakse pikalt õhtusöögilauas või tehakse lastega filmiõhtuid. Magamistoas on Marilini ja tema abikaasa esimene voodi, kapp Nõmme kodu naabrite eestiaegsest villast ja vanaisa samuti eestiaegne ümar tammelaud, mille juurde kuulub neli tooli. Usteks on kasutatud samade Nõmme naabrite villa uksi, elutoa tigudiivan on pärit vanaisa kodust Nõmmel, roostevaba köök valmis abikaasa metalliettevõttes, kiiktool kuulus Marilini isale, söögilaua toolid said soetatud külas asuvast mööbliettevõttest. [caption id="attachment_3059346" align="alignnone" width="800"] Foto: erakogu[/caption] Ka kamin on maale üle toodud pere linnakodust, kus sellele enam ruumi ei jagunud. Magamistoal on palju uksi: uks esikusse, vannituppa ning mõlemale poole terrassile – nii tänavapoolsele kui ka U-kujulisele siseterrassile. „Arhitekt ja mees hoidsid sellest ideest kuuldes kahe käega peast kinni, aga jäin perenaisena endale kindlaks: just nii peab see tulema,“ rõõmustab Marilin lisades, et hetkel enam muud moodi ette ei kujutakski. Laste magamistuba on inspireeritud Marilini lapsepõlvesuvedest Võrumaal, kus sai ikka ja jälle lakas magatud. Seal koos oldud aeg ja räägitud jutud on osa lapsepõlvest. Pidžaamapeod on sünnipäevade ajal ka Sikkalite kodus väga populaarsed. „Kui meil on korraga rohkem külalisi, siis saab ka neile siia toredad pesad teha ja paar külalist mahub magama ka saunamajja mere ääres.“ Idüllilised suvekuud Marilini suvehommikud algavad varakult, tavaliselt on naine juba enne kella kuut üleval ning sätib end kohvitassiga mere äärde, käib vees, unistab niisama ja teeb kerge hommikuvõimlemise. Pere ärkab kella 9 paiku, selleks ajaks on Marinil pesud pesema pandud, hommikusöök valmis ja nii saabki koos perega päeva alustada. Kuna suvekuudel on Marilinil Haapsalus ka oma poeke, sõidab ta kella 11-ks rattaga 7–8 km linna. Tööpäeva sisse mahub ka väike siesta jalutuskäigu ja suplusega. [caption id="attachment_3059347" align="alignnone" width="672"] Foto: erakogu[/caption] Lõuna paiku sõidavad ka lapsed tihti linna ema juurde ja pealelõunal on naine taas poes. „Nädala sees on mul paar kohalikku armsat naist siin abiks – et tööd saaks ikka rõõmuga teha,“ täpsustab Marilin ja lisab, et õhtul seitsme-kaheksa ajal koju jõudes on pere juba tavaliselt ka õhtusöögi valmis teinud. Peale seda käib naine taas meres ujumas ja saunas. Ning kui linnas toimub mõni tore kontsert, minnakse koos perega veel kõik koos linna. „Läbi metsa öösel lauldes jalgrattaga, lapsed pakiraamil, kodu poole vändata on väga lõbus!“ [caption id="attachment_3059348" align="alignnone" width="750"] Foto: erakogu[/caption] Maakodust lahkuda on perel alati kurb ning jätkuvalt on peas mõtted päriseks sinna kolidagi. Kogu eriolukorra aeg on veedetud Haapsalus, seega on pilt saanud palju selgemaks selles osas, kuidas seal paikselt elamisega päriselt toime tullakse. Marilin loodab väga, et e- ja koduõppe süsteem areneb ja et edaspidi saavad nad oma elu maal paremini sisse seada.