MARTIN PLASER koolikiusamisest: lapsevanem peab sellele ise lõpu tegema

5 kommentaari
MARTIN PLASER koolikiusamisest: lapsevanem peab sellele ise lõpu tegema

Maadlusklubi Korrus3 asutaja ja maadleja Martin Plaser, kes igapäevaselt tegeleb oma klubis laste õpetamisega, tõdeb, et koolikiusamine on kompleksne teema. Martin ise oli kooliajal nii kiusaja kui ka kiusatava rollis ning täna, mil tal on endal neli last, õpetab ta neile, kuidas kaitsta iseennast ja teisi kiusamise eest.

Maadlusklubi Korrus3 asutaja ja maadleja Martin Plaser, kes igapäevaselt tegeleb oma klubis laste õpetamisega, tõdeb, et koolikiusamine on kompleksne teema. Martin ise oli kooliajal nii kiusaja kui ka kiusatava rollis ning täna, mil tal on endal neli last, õpetab ta neile, kuidas kaitsta iseennast ja teisi kiusamise eest.

Paljud lapsevanemad peavad silmitsi seisma olukorraga, kus lahendust leida on raske – nende laps on koolis kiusatav. Kiusajaks ei pruugi alati olla kaasõpilased, selleks võib olla ka õpetaja või hoopis treener. “Tihti satuvad kiusamise ohvriks majanduslikult kehvemal järjel lapsed, kellel pole niiöelda populaarseid vidinaid ehk siis trendikaid asju. Ka füüsiline eripära – teistmoodi kõrvad, juuksed, kehaehitus, kõnedefekt võivad kaasa tuua kiusamise. Lapsed on julmalt konkreetsed, kuid harva pahatahtlikud. Ma olen oma lastele selgitanud, et ise kiusamist alustades riskivad nad minu viha ja halvakspanuga, kui nad aga ennast ja teisi kaitsevad, saavad minu heakskiidu osaliseks,”nendib Martin, et oma lastele tuleks kindlasti selgeks teha, et kiusamine on halb ja aksepteerimatu.

Väga oluline roll on aga lapsevanemal endal, kes peaksid last jälgima ja vajadusel ka tema sõpruskonda valima. “Lapsevanemad peavad kiusamise märke tundma. Kui laps ei taha kooli minna, tuleb temaga rääkida ja vajadusel rääkida tema klassikaaslastega, sõpradega, õpetajatega. Kindlasti tuleb suhelda ka kiusaja vanematega. Olen näinud olukordi, kus lapsevanemad ise taganevad ja eitavad probleemi. Kiusaja vanemad võivad oma last lihtsalt niiöelda toredaks vallatlejaks pidada, kuigi tegelikkuses on too türann ja pahatahtlik. Kui see info selle türannist lapse vanemateni ei jõua, pole neil ka muutusi võimalik esile tuua ja ta kiusab edasi.”

Tüdrukute puhul on kiusamine enamjaolt verbaalne ja nende jaoks on tihtipeale probleemiks sõbrannade kaotamine ja teiste poolt üle võtmine. “Manipuleeritakse asjadega, laste puhul tihtipeale ju väärtused maksavad. Keda kutsutakse sünnipäevale, keda mitte. Kellega käiakse koos õues, kellega mitte. Kes on õpetajale pugeja ja lemmik, kes aga viimases pingis nohiseja. Õpetajad naudivad odavat populaarsust. Lapsed võivad teineteise tegevusi halvemas valguses näidata, et iseennast esile tõsta. Valetavad või räägivad teemadest detaile moonutades. Eesmärgiks paremad hinded, kaaslaste populaarsus,”tõdeb Martin.

Kui kiusamine ei lõppe, tasub kaaluda ka keskkonna vahetust. “Kui kiusatakse koolis, muuda kooli ja kui kiusatakse trennis või kodupaigas, siis vaheta neid. Lapsevanem peab olema võimeline ka iseennast lapse kasvatamisel muutma.”

Kuigi just lapsevanemad on need, kes peaksid oma last jälgima ja aitama, siis tänapäeval ollakse sageli ise probleemide keskel ja paljud vanemad ei oska isegi näha, kas nende lapsel on koolis kõik hästi või mitte. “Lapsevanemad peavad julgema lapse sõpru valida. Vajadusel tuleb keelata suhtlemine pahade mõjutajadega, mis aga on raske ja pea võimatu. Paljudel vanematel on pikad tööpäevad, mõned vanemad on ise Pokemon go sõltlased, joovad, pidutsevad ja selge peaga nähakse lapsi harva. Jah, enamus peresid ja lapsi on normaalsed, aga hälbiva osa kasv on ilmne,”toob ta välja tänapäeva maailma kurva reaalsuse. 

Abiks on kindlasti ka lapsesse enesekindluse süstimine ning siinkohal tuleb mängu trenn. Martin tõdeb, et ka teda kiusati, kui ta koolis käis ja see lõppes päeva pealt, kui ta ühe kiusaja pea ees vastu maad viskas. “See on nüüd vastutustundetu ja loll jutt, aga kahjuks tookord selline käitumine aitas. Kord tuldi tänaval raha pommima ja pommijad lõpetasid kiirabis, mille ma ise neile kutsusin. Enne seda, kui ma maadlustrennis käima hakkasin, oli tavaline, et minu koolikott kas visati vette, lõigati ribadeks või anti mulle niisama peksa. Kusjuures seitsmendas klassis hakkasin kandma prille ja pea iga päev oli mingi jama, kuni selle hetkeni, et vahetasin kooli. Selles koolis, kus mind kiusati, ei saanud midagi muuta ja minu klassis olid istuma jäänud vanemad poisid. Kui minu isa suri, nutsin iga väiksema asja peale,”meenutab Martin üsnagi nukrat osa oma lapsepõlvest.

On ka selliseid olukordi, kus lapsevanemad kardavad midagi ette võtta. “Kiusatava lapse vanemad võivad karta ja seetõttu teeseldakse, et probleemi pole olemas. Tegelikkuses peavad vanemad tegutsema,”tunnistab ta, et kui last koolis kiusatakse, siis kõige suurem roll on siinkohal lapsevanemal endal, kes peab leidma probleemi tekkepõhjuse ja selle lahendama.

Laps saab aga enesekindlust juurde trennis käies. “Trennides käivad lapsed on keskmiselt enesekindlamad. Õpivad edu tundma. Samuti aktsepteerivad kriitikat. Tean lapsi, kes peale mõningast treenimist on palju julgemaks ja iseseisvamaks muutunud. See aitab neil eluga paremini toime tulla ja iseenda eest seista,”soovitab ta vanematel oma laps trenni viia.

Karin Karu