“ME EI LÕPETA ENNE, kui sa ennast ära tapad!”

5 kommentaari
“ME EI LÕPETA ENNE, kui sa ennast ära tapad!”

“Koolikiusamisest on viimasel ajal üsna palju juttu olnud ning kuna tegu on tõsise probleemiga, sooviksin ka enda lugu jagada. Sellest on nüüdseks möödas küll juba üle 10 aasta, kuid haavad veritsevad mu hinges siiani ning ka julmad sõnad pole mul meelest läinud. 

Olin põhikooli alguses üsna populaarne tüdruk ning sain kõikide klassikaaslastega väga hästi läbi. Olin oodatud sünnipäevadele ja pidasin ka enda sünnipäeva hea meelega. Kogu lugu saigi alguse ühest järjekordsest sünnipäevast. Mängisime seal teadatuntud mängu “tõde või tegu” ning ühe teona pidin oma klassivennale musi tegema. Kõikidel oli lõbus ning ma ei pidanud seda ühte musi millekski. 

Too klassivend hakkas aga lisa nõudma ning käis mulle muudkui pinda, et teise tuppa amelema läheksime, sest ma meeldin talle väga ja ta tahaks, et minust tema tüdruksõber saaks. Paraku polnud ma temast aga huvitatud ning keeldusin. Ta vihastas ning lubas, et teeb mu elu põrguks ning ma kahetsen väga, et talle kätte ei andnud. Tegu oli väga populaarse poisiga, kuid ma ei lasknud end hirmutada ning ei võtnud ka tema sõnu tõepähe. 

Sellest päevast peale hakkas ta mind aga kiusama ning ässitas ka kõik teised klassikaaslased minu vastu üles. Ta hakkas kutsuma mind igasuguste inetute nimedega, mõnitas mind teiste ees, kutsus avalikult l*tsiks ja h**raks, tõukas mind, peitis mu koolitarbed ära, viskas talvel mu koolikoti aknast välja, sülitas mulle näkku… seda nimekirja võikski jätkata. Ta leiutas igasuguseid viise mulle haiget tegemiseks. Igal hommikul ma tundsin, et ma ei taha enam kooli minna, sest ma ei jaksa seda alandust ja solvamist taluda, kuid valikut ju polnud. 

Rääkisin kiusamisest ka klassijuhatajale. Sellest oli nii palju kasu, et sain äkki nädal aega rahus koolis käia, kuid siis jätkus kõik vanaviisi. Peale seda ei jaksanud enam kellelegi kiusamisest rääkida, sest sellest polnud lihtsalt abi. 

Üks seik, mis tänase päevani mul selgelt meeles on, on selline: oli vahetund ja see klassivend marssis klassi ette ning küsis kõikide käest kõva häälega, et kõik, kes tahaksid mulle peksa anda, tõstku käsi püsti. Terve klass tõstis seepeale käe püsti. Ma ei saa siiani aru, et mida ma neile teinud olin või miks peaks tahtma lambist kellelelgi peksa anda… Minu mõistus lihtsalt ei võta seda. Seepeale vaatas see klassivend mulle otsa ja teatas: “Me ei lõpeta enne, kui sa ennast ära tapad!” Te ei kujuta ette, mis tunne oli selliseid sõnu kuulda. Ma jooksin klassist välja ja ulgusin tualetis veel tükk aega nutta. Ja kõik vaid sellepärast, et ma ennast kätte ei andnud ja polnud nõus temaga amelema… Te kujutate ette!?

Õnneks toimus see kõik põhikooli viimases klassis ja pidin seda terrorit kannatama vaid aasta aega. Peale lõpetamist vahetasin kooli ning alustasin puhtalt lehelt. Ma tean täpselt, mida tunnevad koolikiusamise ohvrid ja võin öelda, et see ei ole lihtne ega kerge. Kogu see mõnitamine ja solvamine ning kuidas sa ennast koguaeg alaväärsena tunned… Et keegi ei taha sinuga sõber olla ja oled tühipaljas inimene, kellest kõik üle kõndida võivad. See ei ole normaalne!

Ma tõepoolest loodan, et tuleb aeg, mil asjad paremuse poole lähevad ning koolikiusamine oma lõpu leiab. Mina leidsin endas selle jõu, ei andnud alla ning klassivenna poolt loodetud enesetapp jäi tulemata. Kahjuks ei pruugi aga kõik nii tugevad olla ning leidub neidki, kes lihtsalt ei jaksa ning alla annavad. Ma siiralt loodan, et minu lugu aitas kedagi ning mitte kunagi ei tohi kellegi survele alla anda, vaid tuleb endas see jõud leida ning pea püsti edasi minna!

 

Buduaarile Kaisa