MINU ELU KULDREEGLID: Signe Kivi

4 kommentaari
MINU ELU KULDREEGLID: Signe Kivi

Mul ei ole elu kuldreegleid, aga on alati olnud püüdlus olla parem ja jõuda sihini, mida ma ise enda jaoks olen seadnud. Jah, ma ei ole protsessi-inimene, vaid tahan kiiresti jõuda tulemuseni. Ja see ei ole kerge nendele mu lähedastele, kes naudivad teekonda, mitte finišit.

Mul ei ole elu kuldreegleid, aga on alati olnud püüdlus olla parem ja jõuda sihini, mida ma ise enda jaoks olen seadnud. Jah, ma ei ole protsessi-inimene, vaid tahan kiiresti jõuda tulemuseni. Ja see ei ole kerge nendele mu lähedastele, kes naudivad teekonda, mitte finišit.

OLE KIRGLIK

Kirge on ikka peetud armunute hulluseks, aga mind haarab seesama võimas põlemine ka siis, kui teen kõige tavalisemaid töid – koristan, tuuseldan tubades ja sätin asju ringi, müttan aias, kaevan ja istutan (ümber) oma lemmiklilli. Kirega on muidugi ka see oht, et võhm saab otsa ja tuleb oodata uut kirepalangut… Aga ikkagi on kirglikult tehtud asjad kuidagi ägedamad ja jätavad jälje. Ka minu esimene „päris” näitusetekstiil sai nimeks „Kirg”.

LAISKLE JA VAATLE

…pärast kirglikku rahmeldamist tuleb lihtsalt niisama vedeleda. Eriti tore on see siis, kui oled toad korda teinud ja saad oma kätetööd imetleda. Vaatad lihtsalt välja ja naudid silmapiiri – kas linnatulesid või loodust. Iga hetk muutub midagi ja kõige põnevam on leida värve hilissügisesest muidu nii igavast hallist silmapiirist. Mina olengi ammuse merevaate igatsuse kõrval avastanud, et põld ja heinamaa ja isegi tavaline võsa on imetlemist väärt ja emotsioone tekitav.

ÜMBRITSE END AINULT ILUSAGA

See ei olegi nii lihtne. Ikka jääb silma alla mingi mitte-nii-kena, aga vajalik ese või päevinäinud tekstiil. Viimastel aastatel olen end teadlikult „vabastanud” kõigest mittevajalikust ja äraelanust. Kohe hakkab kergem.

NAERATA

Ei ole vist suur saladus, et meie siinkandis väga palju oma positiivseid tundeid ei näita. Eriti masendav on meeleolu pikal ja pimedal ajal –, siis kohtab tänavatel kaaskodanikke, kes rühivad mornilt läbi sombu ja saju, pilk maas ja küür seljas. Mina muidugi ka. Aga olen avastanud, et kui kasvõi vägisi suu naerule sättida, läheb samm kergemaks ja vastutulijad on pigem heatahtlikud ja üllatunud.

KIIDA, KUI SULLE MIDAGI MEELDIB

See toob alati tagasi. Kahjuks kuuleme enamasti ikka nende asjade kohta, mis on kehvasti või ei meeldi. Jah, meil kõigil on oma maitse ja eelistused, aga just negatiivse väljaütlemisega peaks piiri pidama. Tunnistan, et hea märkamine on tulnud elukogemusega – ma püüangi alati meelde jätta asju, mis mind on erutanud ja liigutanud või lausa kadestama pannud ja ütlen seda autoritele edasi.

USU ENDASSE

Olen ise suur kahtleja, aga kuskil sisimas on alati olnud peidus teadmine, et saan hakkama. Pean saama. 

 

Artikkel ilmus ajakirjas Buduaar 1/17