MINU ERILISE KLEIDI LUGU: Katrin Pihela

Lisa kommentaar
MINU ERILISE KLEIDI LUGU: Katrin Pihela

Võib mürki võtta, et igal naisel ripub kapis vähemalt üks „see eriline kleit”, mis sündis spetsiaalselt mõneks tähtsaks päevaks või peoks. Võibolla pole teda juba aastaid selga pandud, kuid ometi saab teda pea iga nädal paitatud ja loobumine temast ei tuleks kõne allagi… Oma eriliselt armsate kleitide lugusid jagas Buduaariga Ilu Sõnumi peakorraldaja ja tõeline moemaan Katrin Pihela. 

„Minu garderoobist leiab palju puudriroosat ja halli. Need on olnud mu lemmikvärvid olenemata aastaajast. Vahel aga tabab mind mingi värvi osas totaalne värvivapustus. Nii juhtus eelmisel aastal bordoopunasega, kui ühe meediapartneri sügispeo tarbeks Pinterestist kleidiideed otsisin. Avastasin erinevate ajastute moepilte sirvides korraga palju bordoopunaseid rõivaid,” meenutab Ilu Sõnumi peakorraldaja Katrin Pihela oma „bordoopunase kinnisidee” sünnilugu. „Ühel hetkel tõrjus see mu peast igasügisesed lemmikud – ploomililla ja tumerohelise. Märkasin bordoopunast kõikjal – sisekujunduses, pesupoodides, meigipalettides, aksessuaaride hulgas. Mind kohe tõmbas selle värvi poole, kuniks ühel päeval üht taaskasutuspoodi läbi kammides jäi näppu jupp kardinasametit.

Kujutasin seda kleiti ette vaid ühel kujul – nagu roheline iludus Farrah Fawcettil 1978. aastal Yves Saint Laurenti fotoseerias. Mulle meeldisid selle kleidi puhul 70ndatele iseloomulikud detailid: suured varrukad, rõhutatud õlad, krooked, V-kujuline sügav dekoltee, sügav lõhik.” Paraku oli kangast vähe ja iga korraga kleiti ümber tehes läksid esimesena kaotsi Katrini lemmikud – suured varrukad. Alternatiiviks sai kitsam rõhutatud õlaga pigem isegi 90ndatele viitav lahendus ja kolmveerandpikkusega varrukas. Teiseks takistuseks sai vöökoht. „Ülevalt volditud dekoltee ja alt krooked kõhul kuidagi nii kokku võtta, et need kohmaka pusana ei jääks, oli eriti suur väljakutse ja pusisin selle kallal ikka nädalaid, kuni lõpuks mu õmblusmasina nõel murdus.

Lõpuks ei meenutanud see kleit enam üldse Farrah’ kleiti, kuid mulle meeldis üha enam. Kõik lõppes sellega, et olin lõpuks tähtsal peol poolenisti veel traageldatud kleidis. Nii juhtub, kui oled tulemusest ise nii vaimustuses ja kärsitu seda juba kandma,” räägib Katrin lõbusast seigast ja lisab, et talle on alati meeldinud natuke „teistsugused materjalid”. Seega pole kardinakangast peokleit üldse ebatavaline. „Olin mitmeid oma varasemaid kleite teinud just sisutuskangastest, sest neil olid uhkemad mustrid ja need hoidsid vormi. Ega keegi vist seekordki aru poleks saanud, et tegu on kardinasametiga, kui sellest tehtud piltidel poleks näha olnud kummalised triibud. Nimelt oli kangas ilmselt pikalt kokkuvoldituna kuskil laoruumis pisut ära vanunud või pleekinud. Mind see aga ei häirinud ja see lugu naerutas nii mitmeidki seltskondi ja inspireeris nii mõndagi endale sarnast kleiti tegema,” ütleb naine uhkelt ja lisab, et kleidi väärtus kasvab tema silmis iga kord, kui seda ära tahetakse osta. „Kuidas sa müüd aga kleiti, millel on selline saamislugu või vöökoht veel pooleli?” küsib naine õigustatult.

 

Ajakirjast Buduaar

Sarnased artiklid