Mis ometi toimub?! Kogu tõde teadmata kadunud inimeste kohta

Oktoobri alguse seisuga on sel aastal kadunud isikutega olnud kokku 3065 juhtumit. Suurem osa kadunutest on alaealised – peamiselt on tegemist kodust, erikoolidest või turvakodudest ära jooksnud noortega. 2014. aastal oli alaealiste osakaal kadunutest 65% ja käesoleval aastal on see protsent praeguse seisuga 66. See tähendab, et politsei otsis 2014. aastal kokku 611 last 1973. korral. 2015. aastal on kuni oktoobri alguseni vastavalt otsitud 621 last kokku 2016. korral. Siia lisanduvad veel noorsoopolitsei poolt tagaotsitavad lapsed. 

Suurema osa juhtumitest moodustavad noorukid, kes korduvalt ära jooksevad. Näiteks 2014. aastal suutsid viis noort inimest (14-18aastased) kamba peale kadunud olla 351 korda. Jooksus olevad alaealised on probleem, millega tuleb politseil sageli tegeleda. Head ja mõjusat lahendust alati pole ning ühe ja sama alaealise asukohta tuleb korduvalt tuvastada. Peamine põhjus, miks lapsed niimoodi käituvad, on siiski kodune keskkond ning kasvatus. Alaealised jooksevad ära ka vanematega toimunud konflikti järel, seiklushimust ja pahatihti on põhjuseks ka halb sõpruskond. Tavaliselt on alaealised jooksus 2-3 päeva, pärast seda tullakse jälle koju. Hiljem selgitatakse, et ööbiti sõprade ja tuttavate juures. Eelmisel aastal jõudis üks alaealine jooksik aga lausa Šveitsi. Üldiselt on sellised “jooksikud" politseile teada varasemate õigusrikkumistega.

Möödunud aastal sai politsei kokku 3026 teadet kadunud inimeste kohta (mehi 1716 ja naisi 1310). Kadunud inimesi kokku oli aga 1324 (786 meest ja 538 naist). Teisisõnu, mullu oli kadunud 1324 inimest kokku 3026. korral - paljud inimesed olid kadunud korduvalt. 2014. aastal oli teateid kadumiste kohta kokku 3026. Tagaotsimine oli juuli lõpu seisuga lõpetatud (s.t kadunu on leitud) 3006 juhul ja tagaotsimine oli siis endiselt lõpetamata 20 juhul. Möödunud aastal leiti surnuna kokku 48 inimest. See number sisaldab nii terviserikke tõttu, õnnetusse sattumise kui ka näiteks alkoholi liigtarvitamisest põhjustatud surmasid.

Kommentaari andis Ida-Harju politseijaoskonna ennetus- ja menetlustalituse väärteomenetleja Irina Malõševa:

“Politsei jaoks on inimeste otsimise juhtumeid kahte laadi - ühe puhul saame teate ootamatult kadunuks jäänud inimesest, kelle puhul on selge kahtlus, et inimene võib olla sattunud ohtu. Näiteks läks lähedane kodust ära teadmata suunas või pidi saabuma kindlaks kellaajaks, kuid pole kohale jõudnud või on teada, et ta läks merele või metsa ning võib olla eksinud. Sellistel juhtudel alustame koheselt otsinguoperatsiooni, kasutades kõiki politsei käsutuses olevaid vahendeid alates positsioneerimisest kuni helikopterite ja vabatahtlike kaasamiseni.

Teine teadete tüüp on selline, kus näiteks tööandja annab teada, et inimene pole tööle tulnud ning mittetulemisest teatanud või teatab korteriühistu, et elanikku pole ammu näha olnud. Sellisel juhul püüame võimalusel lähedaste või tuttavate kaudu välja selgitada, kas inimesega on kõik korras või teha selgeks tema kadumise asjaolud. Näiteks, kas inimene võib olla lahkunud välismaale, kolinud ära või sattunud haiglasse.

Enamasti antakse kadunud inimesest teada häirekeskusele numbril 112. Õnneks laheneb valdvav osa juhtumitest kiiresti ning helistaja annab ise teada, et lähedasega on kontakti saadud. See on äärmiselt oluline, et otsitava naasmisest häirekeskusele koheselt teada antaks, sest vastasel korral jäävad politseiressursid hõivatuks juba leitud inimese otsimisega.

Umbes viiendik teadetest on sellised, kus kadunud inimese kohta pole teada kuhu või kunas ta läks. Siis kontrollib politsei võimalikke kohti ja versioone, kus inimene võib olla ja enamasti leitakse inimene kümne päeva jooksul.

Politsei jaoks on otsingud lõppenud siis, kui oleme veendunud, et teadmata kadunud inimene on elus ja terve või halvemal juhul leitakse tema surnukeha. Samas leidub ka inimesi, kes on lähedaste jaoks teadmata kadunud omal soovil ja ei soovi oma perekonnaga mingil põhjusel suhelda. Sellisel juhul ei saa ka politsei inimese asukohta lähedastele avaldada. See reegel ei kehti alaealiste ega teovõimetute isikute puhul, välja arvatud juhul, kui nende suhtes on kasutatud vägivalda, sealhulgas ka seksuaalset vägivalda.

Enamiku kadumisjuhtumite taust on paraku halvad inimestevahelised suhted. Näiteks minnakse tülli ja üks osapool lahkub vihasena kodust ja jääb end varjama hotelli või tuttavate juurde. Või juhtumid, kus tüli või probleemi tõttu ei julgeta või ei taheta koju minna ega pereliikmete kõnesid vastu võtta. Samuti on juhtumeid, kus kadunud inimene tarvitab liigselt alkoholi, mis võib kujuneda päevadepikkuseks perioodiks, mil lähedastega ühendust ei võeta. Siiski ei tohi ühtegi kadumisjuhtumit "tüüpiliseks" lugeda ja eeldada, et küll inimene välja ilmub. 

Õigeaegne teade kadumisest võib päästa elu, sest kadumise asjaolusid võib lihtsaks hinnata alles tagantjärgi. Politsei soovitab hoida oma lähedastega tihedat sidet ja anda üksteisele oma liikumistest teada. Seda ka probleemide või tülide korral. Samuti tuleks teada inimesi, kellega perekonnaliikmed suhtlevad, et vajadusel oleks võimalik nendega ühendust võtta."

Mõnikord pöördutakse politsei poole ka siis, kui selleks otsest vajadust pole. "Politseisse pöörduvad aeg-ajalt ka inimesed, kes otsivad oma kaugeid sugulasi, kellega on kontakt kaotatud näiteks pärast kolimist või muudel põhjustel. Otsitakse tuttavaid, kellega soovitakse taas kohtuda. Näiteks palus üks eakas inimene nende inimeste kontakte, kellega koos ta üle 50 aasta tagasi ülikoolis õppis. Sellistel puhkudel ei saa aga politsei kahjuks aidata, sest lihtsalt uudishimu alusel ei ole võimalik kellegi andmeid küsijale väljastada. Siin on abiks sotsiaalvõrgustikud, kuulutused ajalehtedes, telesaated ning ka mitmed sellist teenust pakkuvad ettevõtted.”