“MITU LAST MA PEAN sulle veel sünnitama, enne kui sa mind naiseks võtad?”

9 kommentaari
“MITU LAST MA PEAN sulle veel sünnitama, enne kui sa mind naiseks võtad?”

“Olen 29-aastane naine ja oma mehega koos olnud seitse aastat. Meil on kohe varsti kaks ühist last ja pealtnäha on meie elu täis armastust ja õnne. Kahjuks pole aga kõik sugugi nii roosiline kui pealtnäha tundub. Nimelt lubas mu mees enne esimese lapse sündi, et ühel ilusal päeval võtab ta mind endale naiseks, sest tema jaoks on oluline, et tervel perekonnal oleks sama perekonnanimi. Sellest on möödas viis aastat, kuid pulmi pole siiani olnud ja ilmselt ei tule ka. 

Olen üks neist naistest, kes on juba pisikesest tüdrukust peale unistanud oma pulmapäevast. Kujutasin ette, kuidas oma armastatud mehega abieluranda sõuan ja kuidas igavesti õnnelikult koos elame, kuni surm meid lahutab. Kahjuks ei lähe elus alati asjad nii, nagu soovime. 

Olin oma mehega tutvudes 22-aastane ja võin öelda, et see oli armastus esimesest silmapilgust. Ta on minust paar aastat vanem, sarmikas, aus, truu, näeb hea välja, väga hea huumorimeelega ja on tõeline härrasmees. Ta on selline mees, kes avab naisele ukse ja aitab mantli selga. Ka praegu tema peale mõeldes tulevad mulle liblikad kõhtu ja ma armastan oma meest täpselt samamoodi nagu tol suveõhtul, kui me esmakordselt kohtusime. 

Me kolisime üsna ruttu kokku ning kaks aastat hiljem nägi ilmavalgust meie ühine laps. Kui esimene rasedus oli poole peal, küsisin oma mehe käest abielu kohta. Ütlesin, et minu jaoks on see alati väga olulisel kohal olnud ning soovin kunagi kindlasti abielluda. Ta kinnitas mulle, et küll kunagi saabub ka see päev, kui ta mind endale naiseks palub, sest ta soovib üle kõige, et tema perekond kannaks sama perekonnanime, kuid kuna hetkel pole meil nii palju raha, siis peame pulmadega ootama. Loomulikult sain ma temast aru, sest lapsele oli nii palju asju vaja osta ning lisaks oli pooleli ka remont äsjaostetud majas. 

Kui meie tütar sündis, siis mees kinnitas, et olen teinud ta kõige õnnelikumaks meheks maailmas ja ta armastab oma pere üle kõige. Möödus aastake, kuid ta polnud selle aja jooksul mitte kordagi pulmadest juttu teinud ning oli selle teema justkui ära unustanud. Mul on oma mehega väga vedanud ja kui nägin neid lontrustest mehi, kes sõbrannade elus edasi-tagasi voorisid, siis ma ei julgenud mehele pulmasid peale suruda ega sellest rohkem juttu teha. Kartsin, et kui ma liiga palju peale käin, siis ehmatan ta hoopis ära. 

Pool aastat tagasi sain teada, et olen jälle rase. See polnud küll planeeritud, kuid samas ei teinud me ka midagi raseduse ärahoidmiseks ja olime mõlemad väga õnnelikud, kui uudisest teada saime. Mõni päev tagasi uurisid aga minu vanemad konkreetselt, et miks me ikka veel abiellunud ei ole ja mida me ootame – on ju meil varsti teine laps tulekul. Ma ei osanud neile midagi vastata ning minu suureks üllatuseks ütles mees, et meie kummagi jaoks pole abielu oluline ja meile meeldib niisama koos elada. Ma olin sõnatu. Tundsin, justkui oleks keegi mulle noaga kõhtu virutanud ja seda haavas ringi keeranud. Tema, kes kinnitas mulle kunagi, et abielu on tema jaoks oluline, tuli nüüd lagedale lausega, et ka niisama kooselu on täiesti okei? Miks ta mulle midagi rääkinud ei ole? 

Ma olin sinnamaani nagu loll igal hommikul mõelnud, et äkki on täna see päev, kus ta mu kätt palub ja arvasin, et nüüd, kui teise lapse saame, siis kindlasti ka abiellume. Tunnen ennast petetuna ja ka kodused suhted on sellest ajast peale väga pingelised olnud. Mees ei saa aru, mis mul viga on ja mina ei mõista, kuidas ta ei taipa, et on mind haledalt alt vedanud. Ta on väga hea isa, aga ma tunnen kogu aeg, et minu elus on midagi puudu – ma tahan abielluda. Ma ei taha olla pelgalt oma mehe elukaaslane või laste ema, ma tahan olla tema seaduslik abikaasa. Ma ei taha talle peale käia ja suruda peale midagi, mida ta ei soovi, aga ma tunnen, et ma olen õnnetu ja ma ei tea, kaua veel sedasi lihtsalt koos elada jaksan. 

Mind väga huvitab, kuidas on teised naised sellise olukorra lahendanud?”

 

Buduaarile Liinalt