MOODNE TUHKATRIINU BUDUAARI SUVEMODELL 2020 Anžela Semjonova

20-aastane Anžela on sündinud ja üles kasvanud Viljandis ning kui vahele jätta peale põhikooli Tartus elatud aastad, mil kaunitar sealses kutsehariduskeskuses kokaks õppis, on kogu Anžela elu seotud selle armsa Lõuna-Eesti linnakesega.

11-aastasena kolis tüdruk asenduskodusse, kus kohtus ka oma praeguse kallima Raunoga. „Naljakas mõelda, et juba 8 aastat oleme koos kulgenud, millest kolm aastat oleme olnud suhtes ja nendest kaks aastat ka koos elanud,“ räägib Anžela õnnelikult. Rauno on mees, kes oskab naisel silmad särama panna, pakub turvatunnet ja hoiab ning hoolitseb, nagu üks õige mees seda tegema peab. See on Anželale väga oluline, sest tema oma isa suri, kui tütarlaps oli 9-aastane ning kasuisa tekkimisega muutusid kodus olud selliseks, et Anžela ja ta väike õde viidi asenduskodusse. Sel tundlikul teemal ei taha noor naine siiski pikalt peatuda, küll aga ütleb, et on elu lõpuni tänulik perekodule Pähklipere, kes oli talle kõik need aastad toeks nagu tõeline perekond. „Olen neile nii tänulik kõige eest. Praegu olen selleks veel liiga noor, aga tulevikus sooviksin minna asenduskodusse tööle, et olla ise toeks lastele, kes seda vajavad.“

18-aastaseks saades pidi Anžela asenduskodust lahkuma ja oma elu alustama, mis tähendas, et vaja oli leida elamine ja selleks oli vaja raha teenima hakata. Asenduskodus käib naine siinani sagedasti, kuna tema 15-aastane õde elab praegugi seal. „Ta on mulle nii kallis, üks kõige hoolivam õde maamunal,“ räägib naine ja tunnistab, et tegelikult on tema elus veel mõned kallid inimesed, kellega ta pidevat kontakti hoiab. „Mul on kolm poolvenda, kõik on minust vanemad, üks neist elab Viljandis, üks Saaremaal ja üks Tallinnas.“ Anžela ja Rauno elavad Viljandis üürikorteris, kuid unistavad päris oma kodust. Pole kahtlustki, et nad jõuavad ühel päeval oma unistuste koju, sest ehitusel töötav Rauno ja Viljandi populaarseimas restoranis Fellin kokana töötav Anžela on mõlemad sihikindlad ja töökad.  Kui oma kodu olemas, siis oleks tore, kui ühel päeval jookseksid seal ringi kaks last, aga enne sellist elumuutust on Anželal veel nii mõndagi plaanis korda saata.

Märka, mis laste elus toimub

Kooliaega meenutades peab kaunitar tunnistama, et valdavalt on sealt valusad mälestused. „Mind kiusati ikka korralikult. Pilluti ikka sõnu „kodutu“ ja „rott“ ning isegi kasvatajad pidid koolis käima, et neid suhteid klaarida. Ükskord kutsusime terve klassi asenduskodusse, et nad näeks, et me elame ilusas majas ja et asenduskodu pole mingi urgas ning võib olla palju ilusam ja puhtam, kui mõne teise lapse kodu,“ meenutab naine. Lõpuks ei aidanudki midagi muud, kui Anžela pidi kooli vahetama. Uues koolis oli sisekliima palju parem, tüdruku enesehinnang tõusis ning ta sai  rohkem õppimisele ja huvitegevusele keskenduda.

Oma valusat kooliaega meenutades ütleb Anžela, et vanemad ja ka õpetajad peaksid rohkem märkama, mis laste elus toimub, sest lapsed ei julge tihti kõigest rääkida. „Mulle teeb ka muret see, kui suur on tänapäeval lastepilastajate arv. Sellest ei julgeti eriti rääkida, kuigi peaks. Me kõik peaksime julgustama lapsi, et kui midagi niivõrd kohutavat juhtub, siis pole häbiasi seda kellegagi  jagada. Ja et vanemad oleksid tähelepanelikumad ning reageeriksid ka väiksema kahtluse korral,“ ütleb Anžela.

Ka raskes päevas on palju ilusat!

Kuigi Anžela päev on palju intensiivsem kui suurel osal tema eakaaslastest, on ta imeliselt positiivne ja õnnelik. „Loodan, et inimesed väärtustavad seda, mis neil on, mitte ei ela ainult selle nimel, mida neil hetkel veel pole,“ ütleb noor naine välja elukogenud tarkuse. „Kui ma saaksin maailmas muuta ühte asja, siis ma muudaks seda, et suurem osa inimesi oskaks leida ka rõõmu ja õnne pisiasjadest. Kui päev läheb kehvasti, siis alati tuleks ka leida üks positiivne asi, millest kinni haarata.“

„Loodan, et inimesed väärtustavad seda, mis neil on, mitte ei ela ainult selle nimel, mida neil hetkel veel pole.“

Anžela tööpäev algab hommikul kell 9 ning enne seda jõuab noor naine ka My Fitnessi jõusaalist läbi. „Õhtud venivad tööl tihti pikaks ja seetõttu ei saa ma trenni õhtu peale jätta,“ räägib naine, kes tunnistab, et mõni päev on tööd nii palju, et unustab isegi süüa. Eks üks põhjuseid on ka selles, et naisele meeldib oma töö ning vaheldusrikkus, mida pakub Fellinis erinevate toitude ettevalmistamine.

Varem meeldis Anželale väga ka tantsida ja laulda, kuid nüüd pole selleks enam aega. Üks unistus on siiski Anželal veel, mis tõi teda ka sel suvel Buduaari hobimodelli võistlustele – ta tahaks rohkem tegeleda modellindusega. Buduaari suvemodelli tiitlivõit on esimene suurem samm oma unistuste poole, sest juba järgmise ajakirja moeseerias on just Anžela meie esimodell.

Jälgi Anžela tegemisi ka Instagramis: @anzela_semjonova

NB! Kaunis Anžela ja tema poiss-sõber Rauno on ka värske Buduaari jõuluajakirja moeseeria modellideks.