NAISED, KES LÄHEVAD naerdes läbi elu

Ilma vaimukuseta elust läbi ei tule „Eestlane on väga naljanäljas,“ tõdeb näitlejanna Piret Krumm (avapildil), kes on publikut naerutanud mitmetes sketšides ja lustakates etendustes „Võidab see, kellel on kõige hullem mees“ ning „Tüdrukud ei nuta“. Pireti sõnul minnaksegi teatrisse kõige parema meelega vaatama komöödiat. „Paraku lavastatakse neid teatrites harvemini. Komöödiate püsivus repertuaaris on pikem kui draamatükkide eluiga ning näitlejale on meeletult kasulik mängida just komöödiat. Igatsen seda väga!“ Pahatihti arvatakse ent naisnäitlejate kohta, et justkui ei oskakski õrnem sugu nalja teha või et huumor ja naised ei sobi kokku – naiskoomikuid on tugevamast soost vähem.

„Kui rääkida karjäärivalikutest, soovitan kõikidel naistel hakata koomikuks – konkurents on olematu,“ muigab Piret.

Naljatlemiseks pole vaja pingutust ega vaeva, ometi võib mõnikord kuulda inimesi ütlemas, et nad ei suuda naerda, tuues ettekäändeks depressiooni. „Depressioon ei tähenda, et inimene ei suuda enam naerda, see on kõige vääram arusaam,“ parandab Piret. „Depressioon on haigus, kus inimese ajukeemia on pahupidi, mitte naljasoon ei ole umbes. Humoorikus ja depressioon ei ole vastandid. Musta huumorit kohtab kõige sagedamini psühhiaatriaosakonnas, matustel ja vanglates. Väga rasketes situatsioonides inimestel on tavaliselt meeletult terav huumor. Surma üle teevad nalja need, kes võitlevad leinaga, mitte ei suple mullas koos surnuga.

Kui elu on talumatu, siis naerdakse see lihtsalt välja, sest pole mõtet võtta tõsiselt midagi, mille üle sul puudub kontroll. Parafraseerides: kui pill tuleb pika ilu peale, siis naer tuleb alati pärast pilli!“

Kas inimloomusele on omane kõike liiga tõsiselt võtta ja pidevalt halada? „Inimesed kogevad igapäevaseid raskusi ja see ehk teebki meid tõsisemaks,“ usub Piret. „Jane Austen kirjutab raamatus „Uhkus ja eelarvamus“ vaesusest. Peategelase Elizabethi isa sõnade järgi pole maailmas midagi hullemat, mis lämmataks hinge nagu vaesus. Halamine aga on omaette hobi, millega igavust eemale peletada. Sellesse sukeldumine on üsna tuttav. Vahel saadakse isegi kokku sellel eesmärgil, et koos masenduses müdistada. Masendus on väga ohtlik seisund – see on nakkav, aga mitte edasiviiv. Huvitavamat elu elavad need, kes madalseisu teadlikumalt suhtuvad, seda naeruvääristades või sellega tegeledes, et masendus ei muutuks ahistavaks. Ilma vaimukuseta siit elust läbi ei tule.“ Kuidas argielu paineid mängulisemalt võtta? „Kindlasti pole mõtet ennast totakamaks teha, kui sa juba oled,“ ei pea Piret tobedana tunduda võivat naerulaginat esimeseks sammuks õnnelikuma elu suunas. „Totrusi pole võimalik meist kellelgi vältida, pigem tuleb neisse suhtuda hellusega – valearvestused käivad elu juurde. Arukas inimene püüdleb eesmärkide poole ja see aitab hädast välja. Kui tekib kontakt ideede või inimeste või jumalaga, on võimalik olla õnnelik – teisiti ma seda juhtumas ei näe.“ Naermist saab harjutada! „Arvestades, kui erinevatele sündmustele ja inimestele mind naerujoogat läbi viima kutsutakse – ettevõtete koolitustele, tervise- ja suvepäevadele, keskkooliõpetajatele, tüdrukuteõhtutele, pulmadesse – siis paistab, et teistega koos naermist nauditakse ja seda peetakse ühendavaks tegevuseks,“ märgib naerujooga õpetaja Eve Arpo (40). „Hiljuti kirjeldas üks mu naerujoogas osalejatest, kuidas tema endises töökohas nädalakoosolekuid alustati: ühise naerusessiooniga. Pole paremat viisi päeva alustamiseks, kui üks korralik törts naeru!“ [caption id="attachment_3052503" align="aligncenter" width="580"] Foto: Iris Kivisalu[/caption] Eve nõustub, et rõõmsa meele hoidmine ei ole aga alati ühtmoodi lihtne, sest elu pakub meile kõigile nii raskemaid kui helgemaid päevi. „Kui emotsioonid kipuvad võimust võtma, aitab vaatleja positsioon ja suure pildi hoidmine: oma elu planeedil Maa tulnuka positsioonilt vaadates ei saa ju tõsiseks jääda,“ on Eve veendunud. Ta ei poolda „Positive vibes only!“ tüüpi loosungeid, sest oluline on olla teadlik nii oma helgemast kui tumedamast poolest.

„Naermisel ei peaks olema seost sellega, mis meie elus parajasti toimub ning kas see on „kohane“ või mitte.“

Eve sõnul võib eristada kolme tüüpi naermist: teiste üle naermine, enda üle naermine ja „kosmiline“ naer. „Kuna teiste üle naermine on agressiivne ja solvav, siis seda naerujoogas ei praktiseerita. Elu ja enda üle ilma eesmärgita naermine seevastu on harjutatav ning pakub suurimat naudingut. Kuna naermine toob meid hetkesse ja haarab meid totaalselt, ei saa samal ajal muremõtteid mõelda või homset päeva planeerida. Mõni aeg tagasi kutsuti mind pulma, kus samal ajal kui pruut ennast valmis sättis, peigmehe ja külalistega naerujoogat läbi viisin. Peigmees oli tänulik, et tseremoonia eel aitas naerujooga tal pingeid maandada ja ennast korraks täielikult välja lülitada.“ Naerul on väga palju positiivseid mõjusid nii kehale kui meelele ja on tähelepanuväärne, et seejuures ei tee keha vahet, kas naer on tõeline või teeseldud. „Meeleolu parandamiseks aitab juba ühest naerupurtsatusest või sisemisest muigest,“ jätkab Eve. „Füsioloogiliste protsesside aktiveerimiseks kehas soovitatakse kahtkümmet minutit tugevat naermist, milles kõht kaasa vappub, ehk kõhunaeru.

Naer suurendab hapnikuvarustust veres, vallandab õnnehormoonid ehk endorfiinid, alandab stressihormoonide taset kehas, stimuleerib südametööd ja vereringet ning parandab kopsude tööd.

Naermine aitab ka vormis püsida – naerdes saavad nii kõhulihased kui siseelundid korraliku massaaži. „Kui tavapäraselt oleme harjunud, et naerma hakkamiseks on vaja koomilist situatsiooni või nalja, siis naerujoogas naerdakse ilma põhjuseta,“ räägib Eve.„Koos tehakse kaasahaaravaid naeru-, hingamis- ja hääleharjutusi. Tunni lõpetame tihti naerumeditatsiooniga, mille käigus osalejad istuvad või lamavad maas ja lasevad loomulikul naerul ennast kaasa viia,“ kirjeldab Eve. „Väga vabastav on kogeda, kuidas naerulaine tuleb, paneb osalejad naerma, seejärel mõne aja pärast vaibub, et taas tulla ja kõik uuesti naerma panna. Kuna naerujooga on harjutus, võime naeru pikendada nii kaua, kui soovime. Mõningase praktiseerimisega võime tunda ennast nii vabalt, et saame lihtsalt ja tõeliselt naerma hakata iga kord, kui seda soovime. Mul on naerujooga tunnis noored mehed kogemuse kirjeldamiseks öelnud, et selliselt mäletasid nad ennast viimati naermas aastaid tagasi kanepit tõmmates. Kogemuse intensiivsus võib olla analoogne, kuid naerujoogas ei ole tarvis kasutada lisaks mingeid aineid.“ Naeru lisamist igapäevaellu saab praktiseerida iseseisvalt kasvõi autoroolis punase tule taga oodates, kuid grupis naerukogemus võimendub – naer on ju nakkav. „Raske on tõsiseks jääda, kui keegi su kõrval – silmad pisarais ja kõht kõveras – naerab ja seetõttu vaevu püsti seisab!“ teab Eve. Klounid toovad tervise Kui tsirkuses ja sünnipäevadel trikitavate klounide suhtes on nii lastel kui täiskasvanutel kohati vastakad tunded, liiguvad Tallinna lastehaiglas ringi teist laadi tegelased. Raviklounide roll ei ole meelelahutus, vaid haige lapse jõustamine – naeru, lõdvestumise ja kujutlusvõime arendamise abil saab kutsuda esile häid emotsioone, mis omakorda aitab kaasa väikeste patsientide kiiremale paranemisele. [caption id="attachment_3052506" align="aligncenter" width="580"] Foto: Maksim Toome[/caption] Marika Lunden (55) aka Kloun Triip käib lastehaiglas juba neli aastat. „Oma tavatöös surfan palju bürokraatias ja kui sellest mõõt täis saab, tahaksin midagi tõelist teha,“ räägib Marika, kuidas temast sai ravikloun. „Nii kirjutasin ühel niisugusel hetkel MTÜsse Doktor Kloun pika kirja. Esmalt käisin haiglas vaatlejana, kas üldse olen võimeline sellist „tööd“ tegema, seejärel koolitati ja hakkasingi haiglas lapsi lõbustamas käima.  

Mul on lapsed ja lapselaps ja eks me kõik ole olnud haiged ja haiglas – just seetõttu, tänulikkusest elu vastu, tahaks midagi tagasi anda.“

Lastehaigla väikeseid patsiente külastab Marika koos oma kaasklouni Tiinaga kord kuus. „Ei ole ühest retsepti, millised naljad või trikid rõõmustavad haigeid lapsi enim,“ mõtiskleb Marika. „Mitte kunagi ei tea, mis ootab palati ukse taga, enne kui sisse astud. Siis tulebki improviseerida. Olen märganud, et erilist rõõmu pakub see, kui mängu kaasatakse ka samas toas olevad vanemad, õed-vennad. Ja alati teeb rõõmsaks, kui klounid omavahel tögavad, norivad ja lõõbivad. Ka seetõttu käime alati paarikaupa.“ Reeglina võtavad haiglaseinte vahel olevad lapsed kloune rõõmu ja naeratustega vastu ning neid oodatakse. „Eks reaktsioonid sõltuvad sellestki, kuidas laps end füüsiliselt või emotsionaalselt tunneb,“ jätkab Marika. „Kui ema/isa/vanaema on mänguhimuline ja soovib klounidega tegemist teha, on kohe ka laps hakkamas. Väiksematel lastel rohkem rõõmu, suuremad vahel ka häbenevad natuke ega taha segamist.“ Marika on näinud, et naer ja elevus toovad lapse kasvõi korraks välja keskkonnast, kuhu ta on haiguse tõttu sattunud. Kui arsti valge kittel on lastele tihti valu ja ebamugavuse sünonüüm, siis valges kitlis kloun murrab seda müüti. „Kloun ju suhtub palatis olevasse lapsesse kui tervesse ning viib mõtted mujale. Iial ei tea, mida oodata ning proovime iga kord endaga kaasa tuua uusi tegevusi või nalju.

Tihti kuuleme palatist väljudes, kuidas laps jagab oma just saadud muljeid ema või isaga, à la „Nägid, mis kloun tegi?“.

Suuremate lastega naerame vahel koos nii, et ninad vappuvad. Naljad on sel puhul siis väikese kiiksuga ... Suuremate juurde läheme pigem mängima ja tähelepanu osutama – telefoni ja teleka asemel.“ Võiks arvata, et pole just lihtne näha raskesti ja pikaaegselt haigeid lapsi, kuid Marika märgib, et palatisse astudes tekib tal huvitav fenomen: ununevad absoluutselt kõik enda mured, palatis viibivate laste haigused jne. „See on nagu mingi teine reaalsus, mäng mängus, mille eesmärk on naeratus. Naer vabastab lapsi ja meid. Mõistagi ei saa alati ja kõigiga kontakti ning sedalaadi kohtumised jäävad mõneks ajaks painama. Aga need on ka kogemused, millest õppida. Raviklounidele ei öelda diagnoose ega prognoose – ja see ilmselt hoiab meid, klounide jaoks on need lapsed lihtsalt Timur, Sandra, Timo ja teised.“