NOORSOOPOLITSEINIK SIGRIT: “Vanemad – tundke huvi ja olge oma laste jaoks olemas!”

4 kommentaari
NOORSOOPOLITSEINIK SIGRIT: “Vanemad – tundke huvi ja olge oma laste jaoks olemas!”

Kahe lapse ema Sigrit Hang on tänaseks Ida prefektuuri Rakvere politseijaoskonnas noorsoopolitseinikuna töötanud 4 aastat ja 6 kuud. Sigrit meenutab, et korrakaitse vastu tundis ta huvi juba põhikooliajal, kui erinevaid karjääriteste tehtud sai ja ka sõpradega omavahel arutatud, et kelleks neist keegi tulevikus saada soovib. Juba siis tundis ta, et korrakaitse on see suund, mida elus valida.

Kuigi osad inimesed kipuvad ikka veel politseiametit pidama rohkem meesterahva alaks, siis Sigrit kinnitab, et eelarvamustega pole tema pidanud töö käigus kokku puutuma. “Võimalik, et ka seepärast, et igapäevaselt töötan noorte ja lastega, kes on üsna hinnangute ja eelarvamuste vabad. Aga tegelikult on politseis ka väga palju naisi tööl. See ei ole pelgalt meeste eriala,” räägib ta.

Naine sõnab, et tema tavaline tööpäev on kõike muud kui “tavaline” – mitte ükski päev ei ole täpselt samasugune ning hommikul ei tea kunagi kuidas õhtu lõppeb. “Üks viimase aja tüüpilisem päev näeb välja umbes selline: hommikud on praegu üsna pimedad ja seetõttu alustame enda hommikuid koolide juures ning jälgime laste ja ka õpetajate helkurite seaduspärast kasutamist ja juhime tähelepanu puudulikele või katkistele helkuritele. Siis siirdun kabinetti, kus tegelen öö jooksul tekkinud kiiremate probleemide lahendamisega, näiteks kui mõni alaealine ei ole ööseks koju jõudnud, siis püüan välja selgitada tema võimaliku asukoha ning põhjuse, miks noor otsustas ööbida kuskil mujal.

Vajadusel teostan kodukülastusi ja nõustan pädevuse piires lapsevanemaid, nii silmast-silma kui ka telefoni teel. Õnneks on ka rahulikemaid päevi, kus kiireid probleeme, mis kohest lahendamist vajavad, ei ole. Siis kogun informatsiooni ja menetlen enda tööpiirkonnas alaealiste poolt toime pandud süütegusid – seda teen kabinetis, aga vajadusel ja võimalusel käin ka sündmuskohal. Puutudes kokku laialdasema probleemiga kaasan koostöövõrgustiku õpetajate ja lastekaitse spetsialistide näol, kellega koos veel tõhusamalt planeerida erinevaid sekkumisi, kirjutan artikleid või valmistan ette loenguid. Mis loengutesse puutub, siis on teemasid, mida koolid teavad, et politsei käib rääkimas, kuid on ka neid, mis vastavalt tekkinud olukorrale tuleb kiiresti ja põhjalikult jõuda veel ette valmistada.”

Sigrit avaldab, et tema töös on palju positiivset tagasisidet, mis antakse näiteks peale lahendatud juhtumit, peale alaealise koju toimetamist, kelle vanemad on murest murtud või peale huvitavat loengut. “Ehk kõige toredam tagasiside oli hoopis ühelt vanemalt meesterahvalt, kelle mõned aastad tagasi patrullis olles jalgrattaga lumehangest välja aitasime lükata. Teeolud olid tõsiselt kehvad ning kuidagi ei kujutanud ette, et vaene mees seda jalgratast viis kilomeetrit libeda ja tuisuga veel koju lükkab. Panime meesterahva autosse sooja, kutsusime Rakverest politseibussi, kuhu ka jalgratas peale mahuks. Seni muidugi vaatasime ta jalgratta üle ja panime külge kõik puuduolevad helkurid ning peale seda toimetasime härra koos jalgrattaga koju. Mees tänas meid kogu tee, kuid asi läks toredaks siis, kui tahtsime mehe autost tuppa saata. Ta palus meilt valget paberilehte ja kirjutas suurte tähtedega meile mälestuseks, et oleme kõige paremad politseinikud, keda ta oma elus kohanud on ja ta tänab meid südamest.

Aga kõige jubedam väljakutse?  See on natukene filosoofiline küsimus, sest minu arvates on see „jubedus“ paljuski seotud inimese isiklike hirmudega. Politseinikena seisame silmitsi väga paljude erinevate juhtumitega. Ühe jaoks võib veri jubedust tekitada, teise jaoks surnukeha. Minus tekitavad hirmu väljakutsed, millega on seotud lapsed. Olgu see liiklusõnnetus, kus kannatanu on laps või lähisuhtevägivalla juhtum, kus laps on vägivalda pealt näinud või seda kogenud. Ma elan lastele väga kaasa ja tunnen ka enda peal neid raskeid emotsioone.”

Sigrit sõnab, et kõige sagedasemad probleemid, millega ta oma töös kokku puutub, on piirkonniti väga erinevad. Näiteks suviti on naine tööl Võsul, kus näeb suurt probleemi alaealiste alkoholitarvitajate näol. Lisaks puutub ta kokku ka noortega, kelle vanemad ei pruugi isegi teada, kellega või kus nende lapsed viibivad. “Suurtest linnadest eemal näen seda, et noortel ei ole piisavalt vabaaja veetmise võimalusi. Selleks, et kuidagi oma aega sisustada valivad noored vahel seadusega pahuksisse minevad tegevused. Sõidetakse ringi autoga omamata juhtimisõigust, lõhutakse ja soditakse. Puutun kokku ka kooli- ja lähisuhtevägivallaga ning kahjuks näen siin korduvust. Paljud osapooled, nii kannatanud kui ka vägivallatsejad on mulle juba varasemast tuttavad.

Lastele on iseloomulik uudishimulikkus. Nad tahavad väga palju ise kogeda ning tundub, et aina varem. Usun, et suure panuse sellele annab internet. Sealt leitakse endale uusi sõpru, infot uute tegemiste ja ürituste kohta. Mulle meenub paari aasta tagune juhtum, kus tegelesin alkoholi tarvitanud alaealisega. Vestluse käigus selgus, et ta oli kodust 50 kilomeetri kaugusele tulnud sünnipäevale, mille kutse internetis levis. Tegemist oli temale võõra inimese sünnipäevaga, kuid lubati head pidu koos toreda seltskonna ja joogiga. Toreda peo nimel oli ta valmis oma elu ja tervise ohtu panema.

Minu kogemus politseis näitab, et noored eelistavad narkootikumidele siiski alkoholi ja tubakatooteid. Neid tarvitatakse nii üksi kui ka sõpradega koos. Narkootilised ained on vähem levinud, aga üldjuhul tehakse neid koos olles. Lastevanematel on siir suur roll kanda märkamises ja noore suunamises õigele teele. Ei ole sellist asja, et noor on alkoholi tarvitanud või suitsetanud ja sellest ei ole ühtegi märki – alati on.  Vanemad, kuulake ja vaadake oma lapsi ning mis kõige peamine, tundke huvi ja olge olemas!”

Sarnased artiklid